Knut Ødegård (1945) on norra luuletaja, tõlkija ja kirjanduselu korraldaja. Tal on ilmunud üle 50 raamatu, s.h. ligi 15 luulekogu. Ødegårdi puhul on tõenäoliselt tegemist enim tõlgitud kaasaegne Norra luuletajaga, kelle autorikontol on 40 keeles ilmunud luulekogu, neist seni viimane on kakskeelne norra-eesti valikkogu “Olin imiku nutt varisenud keldris” (Kite, 2018). Knut Ødegård VÕIB-OLLA Märkamatust kaarest võib piisata — Sa vaatad peeglisse ja näed võõrast sind vaatamas peegli sügavusest. Võib-olla ta naerab su üle, kuigi sina vaatad talle jäigalt silma. Võib-olla sa tahad teda puudutada ja näed, et temagi tahab puudutada sind oma kuivetunud kätega. Võib-olla lööd sa peegli kildudeks. MÄENÕLVAL Ema tassis grammofoni mäenõlva pidi üles. Siis astus ta ussile peale ja plaadid läksid katki ja veeresid mõranenult mätaste vahele. Oli marja-aasta ja oli mett sel kuumal suvel seal mäenõlval sõja-aastal ‘44. Olin sündimas peatselt, ma mõtlen oma isa sõrmedele. Isa armastavad sõrmed ja päikese sillerdus mundrimütsil sõja ajal, kui ema tassis grammofoni ja kõik plaadid viltuselt veerlesid. Isa armastavad sõrmed grammofoni toru parandamas, vedru pingutamas ja katkine pl katkine pl katkine pl katkine pl mäenõlval. Sõda oli läbi ja vihma kallas musta joana pilvedest mäenõlva kohal, ja välja tulin mina, aastal ‘45.