Kui otsustasin oma luulest mahukama ülevaatekogu koostada, olin kindel, et sellele tuleb kirjutada ka saatesõna, mis valgustaks eelkõige just koostamispõhimõtteid. Luuletusi endid võivad kõik lugejad muidugi omal moel mõista. Vahel on päris üllatav, mida keegi on mu luuletustest leidnud. On leidnud midagi sellist, mille peale ma kirjutades teadlikult üldse ei mõelnud. Minu esimese luulekogu ilmumise järel leidis näiteks Kalle Muuli, et minu luule on väga värviline. See oli topeltüllatus, sest värvinimetustega ma pigem nimme koonerdasin. Kuid kui kujutada ette nende sõnade värve, mida ma luules kasutan, siis on Kalle Muulil ilmselt õigus.