"Seniitvalgus" on mu esimene luulekogu. Õieti võiks seda pidada luule stiilivõtteid kasutavaks päevaraamatuks, millesse võetud tekstid on sündinud paari viimase aasta jooksul. Luuletuste reastus pole päriselt kronoloogiline, vaid paigutatud nelja tsüklisse, mis eristuvad üksteisest nii teema kui vaateviisi poolest. Huvitav oli jälgida, kuidas mõnest juhuslikult pähe sähvatanud ideest või impulsist hakkas uusi tähendusi kasvama. Mind innustas võimalus lükkida arginähtusi läbi kujundi nõelasilma - võimalus tekitada suuremaid võrdpilte ja seoseid. Lausa vemmalvärsse ma ei kirjutanud, aga absurdivaimust lasksin end meeleldi kanda. Grotesk, hüperbool, iroonia - sain nende kõigiga sõbraks. Nimetasin kogumiku paraluuleks, sest samade kaante vahel on nii aforistlikumat mõtteluulet kui ka poeetilisse vormi murtud pikemaid proosalähedasi tekste, milles humoorikamad eksperimendid vahelduvad tõsisemate toonidega. Luule juures võlub mind vabadus tegelikkust tavalisest rohkem nihestada. Luule võimaldab mõtteuperpalle, fantaasiamänge, sürrealistlikke käänakuid ja ülepea kiiremat käiku kui mõni teine kirjandusžanr. Kindlasti on "Seniitvalgus" reaktsioon ümberringi kasvavale militaarsusele, peegeldades aastail 2013-2014 aset leidnud kiireid muutusi ühiskonna kultuurilises teadvuses. Eestlastel on ohutunne teravalt arenenud, nii ka minul.