Tavaliselt alustatakse selliste ülevaatlike raamatute eessõnu meenutustega, kuidas ammustel aegadel autoriga tuttavaks saadi, mida kõike toona ühiselt ette ei võetud. Teos ise koosneb meenutustest ja mälestustest ning on tugevalt nostalgiaga laetud, otsustasin anda pigem juhendi, kuidas seda raamatut lugeda. Vaadelgem seda kõigepealt võrreldes meie oma bändimeeste mälestustega. Need on kõik väga Eesti-kesksed (mis on mõistetav) ja suur NSVL on põhiliselt hiigeltuuridega rahateenimise ja lõbusate seikluste paik. Troitski räägib meile aga rokkmuusika ajaloost terves NSVLis ja Eesti rokist kui nõukogude roki osast. Esmapilgul tundub selline lähenemine veidi üllatav, sest oma arust tegime siin ikkagi Eesti, mitte nõukogude muusikat ja see, et meie riigi nime taga seisid tähed NSV, meenus ainult siis, kui kedagi või midagi ära keelati. Kuid Artemi sõitis Moskvast Tallinnasse ja Tartusse ilma viisata ja meil oli välismaale sõitmiseks tarvis NLiidu välispassi. Nii nagu meie olümpia- sangareid nimetati vene vägilasteks, nii ei huvitanud Läänes mitte kedagi mingi Eesti, vaid krampides Nõukogudemaa perestroikarokk. Pidagem meeles, et see raamat ongi kirjutatud just Lääne lugejale (eesti keel on esimene endine liidurahva keel, millesse see on tõlgitud).Teine põhimõtteline erinevus meie memuaristidest on, et meie mehed räägivad telgitagustest, Troitski aga põrandaalustest. Põhjus on muidugi selles, et viimaseid meil eriti polnudki. Siinkohal võib paralleele tõmmata meie üllatusega, kui Moskvast või Leningradist saabunud kunstiüliõpilased soovisid iga hinna eest pääseda Eesti kunstnike ateljeedesse, arvates, et seal on palju teoseid, mida avalikel näitustel eksponeerida ei tohi. Peab ütlema, et hinnangud, mida autor annab, peegeldavad ainult tema isiklikke seisukohti, kuid selles suhtes ta ei pretendeerigi mingile objektiivsusele.Ja lõpuks – Artemi Troitski raamat on hindamatu teabeallikas. Nõukogude Liit oli mõõtmetelt tohutu suur ja Kesktelevisioonis näidati ainult estraadi. Lääne bände teadsime sadu, Soome bände sealse TV ja raadio kaudu kümneid, aga Venemaa omi üksikuid, Läti ja Leedu omi pea üldse mitte. Nüüd täidab selle tühimiku „Back in the USSR". Peeter Volkonski