Eesti antropoloogia rajaja professor Juhan Auli (1897-1994) mälestusteraamat on adresseeritud tema pojale, kirja pandud 1970. aastatel ning oodanud avaldamist pool sajandit. Raamat käsitleb autori tööd ja elu isiklikus võtmes, hõlmates esimesed 60 eluaastat (1897-1957), alates kõige varajasematest mälestustest. Põhjalikult on kirjeldatud kooliaega ning tööd õpetajana Pärnumaal, millega Juhan teenis aastaid leiba enne kui jõudis 1921. aastal oma unistatud sihile, Tartu ülikooli. Teadlase- ja õppejõuaastaid käsitledes on mõistagi paljudest olulistest teemadest ja inimestest üle libisetud üpris põgusalt. Eks ole 60 aastat sajakonnale masinkirjalehele pigistada paras kunsttükk. Küllap tingis mõningase delikaatsuse ka kirjutamisaegne nuhkimisühiskond: paljud raamatu tegelased olid toona täies tegutsemisjõus ning oleksid võinud sattuda hätta, kui teave nende minevikust oleks sattunud valedesse kätesse. Ilmselt on Aul lähtunud põhimõttest: pigem vaikida kui valetada. Teisalt torkab raamatus kohati silma otse hulljulge ausus. Toonastes oludes poleks käsikirja ilmumine trükis kõne allagi tulnud, pigem pidi Aul 75-aastasena mälestusi kirja pannes arvestama uute repressioonide ja lõpliku „tühistamise“ riskiga.