Rahel Olbrei (1898–1984) oli Estonia püsiva balletitrupi asutaja (1926) ning koreograaf, kelle jaoks ballett oli mõtestatud kunst, mitte üksnes kaunite liigutuste efektne sooritamine. Just tänu tema õhtuttäitvatele jutustavatele ballettidele, mis alati olid dramaatiliselt pingestatud ja milles iga liigutus oli sisuliselt põhjendatud, kujunes eesti kultuuri arusaam balletist kui filosoofilist mõtet kandvast psühhofüüsilisest kunstivormist. „Tagasivaates mõistame praegu eriti selgesti seda, mis oli küll kindel juba ka enne Rahel Olbrei lahkumist kodumaalt 1944: ta oli väga silmapaistev tantsulavastaja. Ja seda, kui suur võib olla tahtejõulise ja ennastületava loovisiksuse osa rahvusliku kunsti arengus. Eesti ballett, teatritants iseseisva väljendusjõulise kunstiharuna, oleks varem või hiljem niigi sündinud, kuid Rahel Olbreita poleks kujunemine olnud nii kiire ja põhimõtteline. Usutavasti oli Rahel Olbrei loominguvõime oma aja ja koha võimalustest tugevasti ees. Tema toonane sünteesitaotlus erinevate tantsukoolkondade vahel, tema veendumus, et teema ja sisu määravad plastiliste väljendusvahendite valiku, on nüüdisaja tantsuteatris kinnitust leidnud.“ (Lea Tormis)