Lennart Merist – Presidendist suure algustähega – kujunes juba tema eluajal müüt. Lennart ei tulnud kunagi kusagile, Lennart saabus. Lennart ei leppinud kunagi kohaga tagareas, ta platseerus alati prominentide hulka. Tema ütlused läksid lööklausetena rahva hulka ja temast loodi anekdoote.

Meri etendas väikeses ja vaeses riigis kuningat, kellel on oma õukond, kuhu kuuluvad nii narrid kui ka trubaduurid, nii soosikud kui ka põlualused, nii väikevasallid kui ka senjöörid. Ta tundis erilist naudingut, kui suutis teisi osatäitjaid sundida ootamatult rolle vahetama.

Pole siis ime, et temast on kirjutatud palju imetlevaid raamatuid. Henn Põlluaasa teos vaatab aga kriitilise pilguga müüdi taha, põhjendades kriitikat ka ulatuslikult läbi töötatud allikmaterjaliga. Ei mingit liigset poliitilist korrektsust, ei mingit austust mütoloogia vastu. Nii Meri ise kui eesti lugeja väärivad panegüürika kõrval ka ausat, ilustamata, tema vigu ja valesidki paljastavat käsitlust.