Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi ansambel PEOLEO loodi 1964. aastal.
Mina astusin kooli 1966. aastal ja sellest ajast peale, kuni bändi lõpetamiseni 1974. aastal, olin pundi muusikast haaratud ning pillimeestega ka isiklikult seotud, seda hiljemgi. Alljärgneva teksti palus mul sel suvel kokku kirjutada vana sõber Eino Mäelt, andes abiks 1968. aastal koostatud põhjaliku albumi PEOLEO tekstide ja fotodega, muid dokumente veel lisaks. Faktoloogiliselt aspektist tegi see minu töö kõvasti lihtsamaks, ent oma suhtumist punti olen kujundanud ikka enda seisukohtadest lähtuvalt. Seda mitte üksnes tolles ajas, vaid Eesti uuema ajaloo foonil laiemalt. Eesti iseseisvumist aastail 1988 – 1990 seostatakse laulva revolutsiooniga ja tõsi ta on, eriti tajub seda igal laulupeol, et laulmine annab vabaduseaadetele erilise hoo ning koondab individualistlikke eestlasi. Seda võib märgata juba XIX sajandi lõpus, kui luules ja poeesiast inspireeritud koorilaulus tõusid selgelt esile vabadusaated.