„Vahel on nagu tahaksin midagi muud, mitte seda mis minule antud,“ laulavad Kukerpillid. Meis kõigis elab seiklusi igatsev väike laps, aga enamasti jääb peale meie täiskasvanu-mina mõistlik ja ratsionaalne seisukoht: jumal hoidku seikluste eest! Väga sageli on seiklused põhjustatud hädadest-õnnetustest, näiteks sõdadest. Rahuajal siginevad seiklused-sekeldused eelkõige rumalast peast ja ettevaatamatust käitumisest. Niisiis hinnakem kodanikke, kes oskavad oma päevi õhtu poole veeretada turvalises rahus ja rutiinis, ning võtkem neist eeskuju. Aga ikkagi, „Tahan rännata sinna kus jalg pole käind, tahan korrakski ära siit minna ...“ Oh seda lapsikut last meis küll! Noh, olgu, rännakem, aga ainult turvalise pakettreisi vormis, kõik seiklused olgu ette planeeritud ja broneeritud. Lennatagi võib, aga mitte eriti kõrgelt. „Tahan eksida mõnikord tuttavalt teelt, tahaks kohata musta kassi!“ Aitab! Kas ma peaksin kõiki ohutusreegleid eirates parvega üle ookeani sõitma nagu see hull norrakas Thor Heyerdahl? Võtma end töölt lahti, istuma jalgratta selga ning suunduma heast peast retkele ümber Eesti? Kaduma ilma internetita nädalavahetuseks metsadesse ja rabadesse? Jah, miks ka mitte?