Mõisa võib pidada Eesti kultuuriajaloo üheks tuntumaks ja populaarsemaks nähtuseks – mõisaid uuritakse ja külastatakse, neist kirjutatakse ja räägitakse, neid pildistatakse ja filmitakse, restaureeritakse, ostetakse ja müüakse. Seejuures on mõis üks väheseid baltisaksa pärandi osiseid, mis on omandanud kindla koha eesti rahvuslikus kultuurimälus ja pärandimaastikus. Siiski näib olevat põhjust küsida, kas ei ole avalik kuvand mõisatest liiga ühekülgne? Antud kogumik on sündinud veendumusest, et mõis on Balti ajaloo ja kultuuri analüüsimiseks võtmelise tähtsusega nähtus. Selle paremaks mõistmiseks tuleks pöörata pilk härrastemajast ja mõisahärrast kaugemale ning otsida eri distsipliinide koostöös uusi vaatenurki. Selles raamatus uurivad eri valdkondade teadlased mõisa kui nähtust, mille ümber koonduvad mitmed siinse mitmerahvuselise ajaloo peateemad: mõis aitab heita valgust eesti ja baltisaksa kultuuri vastastikuste mõjude ajaloole. Muuhulgas avanevad kogumikus uued vaatenurgad mõisate varasemale ajaloole, materiaalse kultuuri ja kunsti tähtsusele mõisate ajaloo allikana, uurimis- ja restaureerimispraktikate rollile mõisate tähenduse teisendajana, mõisatega seonduvatele kultuurilistele kujutelmadele eri aegadel ning baltisakslaste ja eestlaste ambivalentsele mõisasuhtele.