See autobiograafiliste seikade ja fiktsiooni segu on lugu Henry V. Millerist, kes töötab 1920ndate New Yorgis Cosmodemonic Telegraph Companys ning püüab kirjutada kõige olulisemat kirjandusteost, mis iial avaldatud. „Kaljukitse pöörijoon” maalib pildi kirjaniku elust sõdadevahelises New Yorgis: pilvelõhkujatest ja reoveekanalitest, ihast ja ahastusest, igaveses liikumises oleva linna lõhnadest ja helidest. „Kaljukitse pöörijoone“ New York on kiirelt muutuv panoraam möödunud sajandi päris algusest 1920. aastate keskpaigani. See oli maailma kõige dünaamilisem hiigellinn, elektriajastu futuristlik projekt, mis sööstis kaleidoskoopilisena taeva poole, lõhkudes varasemaid linnajagusid ja tänavavõrke, kodukante ja kogukondi. Kõiges, mis vähegi loeb, kätkeb vastuolu, ütleb autor. Oma vastuoludega oli metropol Millerile kestev metafoor, seesmise mina peegelkujutis, sest elutu on lahutamatu elavast.