Sándor Márai (1900-1989) oli enne Teist maailmasõda viljakaim ja loetuim ungari kirjanik, 1930. aastail ilmus temalt kümmekond köidet romaane, jutustusi, näidendeid, luuletusi, visandeid. Ka murranguaastail 1945-1948 ilmus temalt veel kaheksa raamatut, aga siis hakkas õhk tema ümber hõrenema, järjekordse romaani viimane osa saadeti juba raamatuhunti. Niisiis kui Márai pääses 1948. aasta septembris tänu ühele kirjandusfoorumi kutsele Šveitsi, ei naasnud ta sealt enam Ungarisse. Pagulusse jäämise hingelisi tagamaid valgustabki mälestuste köide "Maa, maa!...".
Üldisemalt ja ebaisikulisemalt analüüsib Márai selles raamatus küsimust, mida tähendab Euroopale, Läänemaailmale Nõukogude Liidu, Ida tungimine Euroopasse. Arupidamisel ühe sõbraga jõuab ta järeldusele, et bolševism ei ole oma tõelises sisus midagi muud kui slaavi imperialismi tingimatu avaldus: aga see on alles eelsüüteks sellele, mis nüüd on juba saatuslikult kuju võtnud - kommunism elab oma teooria ja praktika aeglaselt või kiiresti üle, aga siia jääb kaasaegselt väljakujunenud suurvõim, slaavlased, ja nendega tuleb järgmisel sajandil arvestada ka siis, kui nad ühel päeval ei ole enam kommunistid.