Kas usume, et Eestist saab erinevalt teistest riikidest koht, kus jääb kestma 1000-aastane edulugu? Tõenäolisem on see, et meilgi tuleb läbi teha tsükliline protestifaas, sest ükskõik millises ühiskonnas on alati pettunuid, kes sageli täpselt ei teagi, kust nende meelepaha alguse saab. Selles valguses sarnanevad möödunud sajandi kommunistlikud liikumised praeguste populistidega. Vorm on erinev, aga tõukejõud sama. Protest eliidi vastu on kõige vanem protesti vorm. Sel hetkel kohtubki igavesti kannatav rahvas frustreerunud prohvetitega, kellel on pooleli jäänud eneseteostus. Rahvas vajab nimega tegelasi, kes väljendaksid nende ängistust, ja kibestunud ebajumalad vajavad publikut, kes lohutaks nende mutta trambitud ego. "See oli umbes aastal 1990, kui Tartu ülikooli ajalootudeng ja hilisem õppejõud Juhan Kreem rääkis mulle ühiselamu trepil mõttest, mis teda muigama pani. Ta oli nimelt lugenud Umberto Eco esseed „Elu uues keskajas“, kus autor väidab mänguliselt, et meie tänane maailm pöördub tagasi keskaega. See oli intellektuaalselt väga põnev väide. Aastad möödusid ja ma pöördusin Eco juurde tagasi. Ajendiks sai „tõejärgse ajastu“ kommunikatsioonitõrge. Mulle tundus, et tõe ähmastumise probleemi lahenduseks ei ole võlukepp, mis ühel päeval võimaldab meil taas ühtses tõekriteeriumite maailmas edasi elada, vaid pigem siseneme paralleeluniversumite ajajärku."