George’ide aegne kuningakoda oli jahmatavalt hiiglaslik ja keeruline. Selle liikmete seas olid kõrgeimal positsioonil tõelised õukondlased, õuedaamid ja -härrad. Aadlimehed ja -naised teenisid kuningat ja kuningannat rõõmuga isegi üsna alamate töödega selle au nimel, mis vastava positsiooniga kaasas kais. Kui soovite teada, millised need inimesed välja nagid, tarvitseb vaid külastada Kensingtoni paleed. Seal maalis kunstnik William Kent 1720. aastatel neljakümne viie kuningliku teenri portreed, mis vaatavad palee külastajate poole Kuninga suure trepihalli seintelt ja laest. Nende isikuid uurima hakates avastasin oma üllatuseks, et osa nimedest, mida portreedega traditsiooniliselt seostatakse, on valed, ja nii mõnestki ilmsest seosest on mööda vaadatud. Pingutused iga poseerija tõelist lugu välja kaevata viisid mind hoopis pikemale ja põnevamale teekonnale kui olin oodanud. Minu seiklused arhiivides ja väljaspool neid viisid lõpuks selle raamatuni. Need, kes valiti trepimaalide jaoks poseerima, olid alamate teenijate seas kõige veetlevamad, eksootilisemad ja meeldejäävamad. Osal neist oli midagi palju haruldasemat kui rubiinid: neil oli mõju, mis kaasnes ligipääsuga kuninglikule kõrvale. Nende kaastöötajate seas oli George’ide ajastu kõige kummalisemaid tegelasi: kääbusest koomik, metspoiss, ahne kuninglik armuke, salapärane turbanis türklane, tülpinud, kuid ilusad kojaneitsid. Valisin välja neist vaid seitsme lood, et heita valgust George’ide aegse õukonnaelu kummalisele nähtusele ja pakkuda uut vaatenurka kuningate, kuningannade ja printside eludele, kes asustasid hõredat õukonnastratosfääri kõrgel nende peade kohal.