Teiste inimeste, looduse ning universumiga üksolemise tunded, kokkupuuted maaväliste olevuste, jumaluste ja deemonitega, kehast väljasoleku kogemused ning eelmiste elude mälestused – need on fenomenid, millesse teadusringkonnad suhtuvad üldiselt skepsisega. Dr Stanislav Grof – psühhiaatriauurija, kes on üks transpersonaalse psühholoogia kui distsipliini rajajatest – on teistsugusel seisukohal. „Kui sünnib ilmvõimatu” annab ülevaate dr Grofi viis aastakümmet väldanud uuringute perioodil aset leidnud lummavatest isiklikest rännakutest tavapsühholoogia poolt kaardistamata vetesse. See on odüsseia, mis paneb lugejaid reaalsuse harjumuspärast olemust kahtluse alla seadma. Toetudes oma kogemustele alates esimesest LSD-seansist, mis võimaldas kosmilisele teadvusele pilku heita, kuni viimasel ajal läbi viidud holotroopse hingamise kui teadvuse muudetud seisundeid esile kutsuva meetodi uuringuteni, käsitleb dr Grof raamatus „Kui sünnib ilmvõimatu” paeluvaid astraalprojektsiooni puudutavaid katseid, märkimisväärseid sünkroonsusi sisaldavaid lugusid, mälestusi sünnist ning sünnieelsest elust, teadvuse surmajärgsest säilimisest ning paljust muust. Need lood pakuvad uskumatuid võimalusi retkedeks teisele poole tavateadvust, raputades reaalsuseks peetava aluseks olevaid tõekspidamisi, ning annab uue vaatenurga meie inimpotentsiaalile, pannes meid mõtisklema selle üle, mis toimub siis, kui sünnib ilmvõimatu.