Nikolai Roerich (1874–1947), kelle mitmekülgne talent on võrreldav renessansiajastu suurvaimudega, oli suur kunstnik, originaalne mõtleja, mitmekülgne teadlane, väsimatu rändur, uurija ja planeedi mastaabis ühiskonnategelane, aga ka väljapaistev ajaloolane, arheoloog ja etnograaf. Tema positsioon ajaloolasena lähtus kosmilise reaalsuse filosoofiast, uuest kosmilisest maailmavaatest. Seetõttu olid tema mitmed kunstiteosed omas ajas, ja miks mitte ka tulevikuks, prohvetliku iseloomuga. Milliseid valdkondi ta ka ei puudutaks, jääb tema jaoks peamiseks inimese vaimse, eetilise täiustumise teema, inimese elu seos Kosmose Suurte Seadustega.
Roerichite ajalooline Sise-Aasia ekspeditsioon, Urusvati Uurimisinstituudi loomine, Roerichi nime kandev kultuuriväärtuste kaitse Pakt – need on vaid üksikud eredad tähised selle mitmekülgse inimese eluteel.
Fotode ja isa ja poja maalide reprodega illustreeritud raamatus on suurmeistri 30 erinevatel aegadel kirja pandud teksti väga erinevatest valdkondadest, enamik neist avaldatakse eesti keeles esmakordselt. Siit leiab Roerichi meenutusi kokkupuudetest Eesti, Läti ja Leeduga, mõtisklusi müstitsismist, sealpoolsusest ja parapsühholoogiast, lapsepõlvemälestusi kohtumistest püha isa Kroonlinna Johannesega, mõtisklusi ajaloost, kultuurist, kunstist ja ilust.
„Lapse kasvatamises on seniajani unustuses loomingu arendamine. Kõigepealt püütakse lapsele sisendada hulka tinglikke mõisteid. Kõigepealt tehakse talle selgeks hirmude täielik kursus. Seejärel tutvustatakse lapsele kõiki koduseid tülisid. Pärast näidatakse talle filme, kus kurjus on nii leidlik ja hiilgav, headus aga nii andetu ja ilmetu. Pärast näidatakse lapsele kõiki labaseid igapäevase ajakirjanduse pealkirju. Seejärel kastetakse laps niinimetatud sporti, et noor pea harjuks tundma lööke ja harjuks mõtlema füüsilistest löökidest ja purustatud jäsemetest. Niisiis, kõigepealt hõivatakse kogu nooruki aeg, antakse talle kõige labasemad ja väärastunumad valemid. Seejärel, risustatuna ja roostesena, võib ta hakata looma.
See on üks kõige kaugemale ulatuvamatest kuritegudest.
Inimesed suhtuvad igasse masinasse hoolivamalt kui lapsesse. Või veel, masina eest on makstud „kõikvõimsat” raha. Seda ei või lasta tolmuda või poriga üle valada. Aga laste eest raha ei maksta. Kuid kui masin rikneb tolmu ja mustuse käes – siis kui hävitavalt mõjub vaimne mustus õrnale noorele aparaadile? Surmaängis otsib valgust väike pea. Surmvalusalt tunneb kogu solvavust. Põeb, vaikib ja sageli vajub igaveseks longu. Ja loominguline aparaat hääbub ning kukuvad küljest kõik juhtmed. Me vaimustume sageli lapse joonistuse või lapse laulu meloodia üllatuslikkusest või lapse arvamuse tarkusest. Seal, kus on veel avatud – seal on alati kaunis. Kuid hiljem me märkame, kuidas laps jätab laulmise, jätab joonistamise ja tema arvamused meenutavad juba niinimetatud spetsiaalselt lastele tehtud raamatuid. Tähendab, labasuse nakkus on juba sisse tunginud ja kõik selle hirmsa haiguse sümptomid on juba ilmnenud. On tekkinud igavus, on tekkinud tinglik naeratus, on tekkinud loomuvastase ees kummardamine ja lõpuks, on tekkinud üksinduse hirm. Tähendab, miski lähedane, juhtiv, alati omane – on ära läinud, eemale nihkunud.
Ärge ajage lapsi templist välja. Sest kõige raskemad asjad on alati nii lihtsad.
Avage koolides teed loomingu juurde, suure kunsti juurde. Asendage labasus ja nukrus rõõmu ja hingelise ärkamisega. Arendage loomeinstinkti lapse kõige varaseimaist aastaist. Hoidke elu grimassi eest. Ja andke talle õnnelik, julge elu, täis tegutsemist ja helgeid saavutusi.
Inimkonna nuhtlused – labasus, üksindus ja elutüdimus ei puutu noort loovat hinge.
Avage õnnistuse teed!“
(„Õnnistuse teed“, Santa Fe, 1921.)