See raamat tahab näidata, kuidas suhestuvad Nietzsche ja Heideggeri filosoofia järeldused, millele siin pidevalt viidatakse, hiljutisemate modernse ajastu lõpu ja postmodernsuse diskursustega. Seada need kaks filosoofia valda otsesesse kokkupuutesse, nagu seda hiljuti on hakatud tegema, tähendab meie väitel tõe uute ja rikkamate aspektide avastamist.
Alles nietzscheliku igavese taastuleku problemaatikaga ning heideggerliku metafüüsika ületamise problemaatikaga seostatult omandavad laialivalguvad ja mitte alati koherentsed postmodernsuse teoretiseeringud ranguse ja filosoofilise väärikuse; ja alles seoses sellega, mida toovad ilmsiks hilistööstusliku maailma uute eksistentsitingimuste postmodernsed kajastused, saab kindlalt kinnitada, et Nietzsche ja Heideggeri filosoofilised intuitsioonid pole puhtakujuliselt taandatavad tervet varase XX sajandi filosoofiat ja kultuuri läbivale Kulturkritik´ile. Võtta Heideggeri humanismikriitikat või Nietzsche kuulutust nihilismi täidesaamisest kui "positiivseid" momente filosoofia ümbertegemise tarvis, nagu seda teevad selle teose kaks esimest peatükki, ja mitte ainuüksi kui dekadentsi sümptomeid ja teadustusi, on võimalik üksnes siis, kui meil on julgust - loodetavasti mitte vaid ettevaatamatust - kuulata tähelepanelikult kunstide, kirjanduskriitika, sotsioloogia diskursusi postmodernsuse ja selle iseloomulike joonte kohta.