Kuidas peaks käituma pedagoog, kes mõistab, et meie eluviis on ökoloogiliselt jätkusuutmatu? Praegune haridussüsteem peab ületarbimist normaalseks eluviisiks. Haridus seab eeskujuks kodaniku, kelle ülesanne on olla kogu aeg aina produktiivsem. Ideoloogiline püüdlus on siduda haridus- ja koolitusasutused üha tihedamalt majanduse ja tootmisega, kuigi tarbimiskoormus on keskkonnale talumatu. Kuidas seda küsimust lahendada? Selleks et elu Maal jätkuks, tuleb meie alusarusaamad inimese ja looduse suhetest ümber mõtestada. Et tulevastel põlvedel oleks elamisväärne elu, tuleb reformida hariduslikku mõtlemist ning haridusasutuste senine roll seada kahtluse alla. Milliseid inimesi me kasvatame? Millist maailmapilti loome? Millistel tingimustel? Tampere Ülikooli kasvatusteaduse professor Veli-Matti Värri (snd 1956) mõtestab oma seni viimases teoses „Haridus ökokriisi ajastul“ („Kasvatus ekokriisin aikakaudella“, 2018) ümber ökoloogilise kasvatuse ontoloogilisi, sotsiokultuurilisi ja eetilisi lähtepunkte globaalse kapitalismi tingimustes. Ta kritiseerib praeguse haridussüsteemi tausta, mille järgi juhivad meie elu liigtarbimine ja hedonism. Värri mõtiskleb selle üle, kuidas niisugune struktuur lammutada ning leida jätkusuutlik suhe looduse ja kasvatuse vahel. Raamat on kirjutatud haridustöötajatele ja kasvatusteadlastele filosoofiliseks teejuhiks, kuid kultuurikriitilise avaldusena on see ka autori maailmavaadet väljendav manifest. Eestikeelsele raamatule on eessõna kirjutanud Mihkel Kangur ja järelsõna Tiiu Kuurme.