Hannah Arendti autoriteetne reportaaž SS-i ohvitseri Adolf Eichmanni üle peetud kohtuprotsessist ilmus algselt 1963. aastal The New Yorkeris artiklisarjana, vallandades ridamisi tuliseid debatte. Siinne täiendatud versioon sisaldab nii pärast protsessi ilmsiks tulnud materjali kui ka Arendti postskriptumit, mis käsitleb vahetult tema vaatenurgast tõukunud poleemikat. „Eichmann Jeruusalemmas“ on erakordselt mõjuka intellektuaali silmapaistev mõtisklus kurjuse päritolust ja olemusest, ühtaegu šokeeriv ja informatiivne – kartmatu pilguheit ühele 20. sajandi painavamale (siiani lahendamata) peatükile. Arendt sündis 1906. aastal Hannoveris Saksamaal, pages 1933. aastal Pariisi ja jõudis pärast teise maailmasõja puhkemist välja Ameerika Ühendriikidesse. Aastatel 1946–48 oli ta Schocken Booksi kirjastuse peatoimetaja. Hiljem õpetas Arendt politoloogiat Berkeley, Princetoni ja Chicago ülikoolis ning magistriõppeasutuses nimega New School for Social Research. Tema teoste sekka kuuluvad „Inimolemise tingimused“ (The Human Condition), „Revolutsioonist“ (On Revolution) ja „Vaimuelu“ (The Life of the Mind). Teda on nimetatud üheks möödunud sajandi mõjukaimaks poliitfilosoofiks. Hannah Arendt suri 1975. aastal. „Hiilgav ja õõvastav.“ – Stephen Spender, The New York Review of Books „See sügavat mõistmist peegeldav raamat äratab paratamatult mõistuse ja riivab südametunnistust.“ – Chicago Tribune „Käsitleb meie ajastu suurimat probleemi ... probleemi, mille püstitab inimolendi eksistents nüüdisaegses totalitaarsüsteemis.“ – Bruno Bettelheim, The New Republic