Doktoriväitekirjas „Eestlaste endeemilistest haigustest“ (1814) uurib üks oma aja silmapaistvamaid loodus- ja arstiteadlasi, 19. sajandi bioloogia suurkuju Karl Ernst von Baer eestlaste haiguste põhjuseid, andes ülevaate siinsest geograafiast ja kliimast ning maarahva kommetest, eluasemetest, riietusest, söögist, joogist, kehaehitusest ja vaimulaadist. Baer heidab meie pärisorjadest esivanematele ette laiskust ja mustust, joomapahet ja aplust, piiratud loodusetundmist, eelarvamusi ja ebausku, madalat vaimset kultuuri ja nõmedust paljude asjade kasutamisel, alandlikkust vägevamate ees ja julmust alamate vastu. Samas jagub Baeril etteheiteid ka mõisaisandatele. Ta pilkab autoreid, kes on püüdnud eestlastele „külge luuletada kõiki vigu, mis inimesel üldse võivad olla“, seletab paljusid eesti talurahva füüsilisi ja kõlbelisi puudusi vaesuse ja ebasoodsate loodustingimustega ning peab tähtsaks kogu jõu pühendamist tema elujärje ja seeläbi ka tervisliku olukorra parandamisele.