Oled siin: Esileht Raamatud Eestikeelsed raamatud Ilukirjandus Kaasaegne välismaalt Vilniuse pokker

Vilniuse pokker

Autor Ričardas Gavelis

Tõlkinud Tiiu Sandrak

Illustreerinud Kalle Müller

0 viiest

0 hinnangut

Hinda

Tarne 1-3 tööpäeva

Klubihind:

29,95 €

Hind: 29,95 €

Kogus

Saadavus kauplustes

Jaga

„Vilniuse pokkerit“ võib pidada Nõukogude ajastust vabanemise ja loomingulise vabaduse teerajajaks, Nõukogude süsteemi pehastumise kriitikaks. Džäss, arhitektuur, kunst, linnainimeste antropoloogia ja mitmekultuurilisus on vaid osa teemasid, mida neljast osast koosnev romaan käsitleb. Vaba- ja avameelselt kirjeldatakse Leedu ajaloo ja leedulase vaimuelu valusaid küsimusi.

Autentsed sündmused põimuvad uskumatute olukordadega ning kohati muutub jutustus täielikuks fantasmagooriaks, mille on dikteerinud tegelaste üleerutunud psüühika. Oma rafineeritud moel püüab autor kujutada Vilniust kui tervet maailma, tõeline Vilnius esineb üheaegselt nii kummitus- kui ka unistuslinnana.

Romaan Vilniusest on kui keeruline ja mitmekihiline pokkerimäng. Pokkerilauas tohib spekuleerida, riskida ja teisi mängijaid petta. Ent pole võimalik teada, millised kaardid on teistel mängijatel. Kui kõigi teiste kaardid on teada, ei jää pokkerimängust midagi
järele ning saab vaid pasjanssi laduda.

Romaani sündmustik toimub ühel oktoobrikuu nädalal 197… aastal. Tegevus on jaotatud nelja järku: „Nemad“, „Martynaalid“, „Tuteiša“ ja „Vox Canina“. Igas peatükis kirjeldab eri inimene (neljandas koeraks muutunud sõber Gediminas) peaaegu samu sündmusi omaenda vaatevinklist. Esimeses peatükis on jutustaja rollis Vytautas Vargalis. Järgmistes peatükkides kõnelevad samadest sündmustest ja Vargalysest Martynas Poška, Stefa Monkevičiūtė ja koerana Gediminas Riauba. Lugejale on jäetud võimalus ise otsustada, kes või missugune on peategelane ja mis üldse toimub. Iga jutustaja näeb sündmusi oma rakursist. Kõige mõjusam sõna on Vargalysel, kelle kriitika masendava Nõukogude režiimi suhtes on lõikavalt halastamatu. Vilnius, viies tegelane romaanis, küll põnevalt ajalooline, nii ajalooline, et seal hiilib vargsi ringi muistenditest tärganud basilisk, on räämas, haisev ja ahastamapanevalt lootusetu. Kes mäletab, see mäletab. Kes pole 1970-ndatel Vilniust näinud, sellele on selline ajarännak võimalus mõista, millises moonutatud maailmas, millise manipuleeriva ja kõikehõlmava, hävitava režiimi reeglite järgi pidid meie inimesed elama ning kui oluline oli säilitada oma vaba tahet ja jääda ikkagi inimeseks. Samas – kurjus, mis loob manipuleerivat füüsilist ja vaimset vangistust, on universaalne, olgu see omal ajal või praegu, ja me peame selle ära tundma ning tegema kõik endast oleneva, et kurjus ei vallutaks meie maailma uuesti.

Peale muu tähelepanuväärse peetakse Gavelise „Vilniuse pokkerit“ siiamaani üheks kõige tähtsamaks Vilniuse linnast rääkivaks teoseks. Vilnius pole üksnes tegevuskoht, vaid tegelane ise. Romaani sünguse taustal peame tõdema, et Vilniuse pokker on tänapäeval vägagi aktuaalne. Kas just nii, nagu autor omal ajal arutles, kuid meile vägagi lähedal märatseb kurjus, kelle ainus eesmärk on sama, mis romaani kaanukatel, basiliskil ja Nendel.

Romaan avaldati 1989. aasta novembri teises pooles, kui 9. novembril oli langenud Berliini müür. Aeg avaldamiseks oli ideaalne, sest tollal muutus olukord ja meeleolu iga päevaga ja näiteks sama aasta alguses poleks romaani ilmselt avaldatud. Siis eksisteeris veel tsensuur kurikuulsa Glavliti näol, mille leedulased peale vabaks kuulutamist 11. märtsil 1990 täielikult likvideerisid. Raamat avaldati tähtsaima kirjastuse Vaga kaudu (analoog meie Eesti Raamatuga). Toonane kirjastuse peatoimetaja asetäitja, kirjanduskriitik Aleksandras Krasnovas on meenutanud, et Gavelis tõi romaani käsikirja tema kätte tutvumiseks ning lisas, et see pole mitte kirjastusele, vaid isiklikult talle. Kuid aasta oli juba 1989, Krasnovas luges käsikirja läbi ja mõistis, et romaan on täielik kirjanduslik pomm. Kui kirjastus hakkaks romaani andma välja täpselt ettenähtud korras ja reeglite järgi, ilmuks raamat alles kaks aastat hiljem, sest tollal planeeriti kõik trükised ette. Aga praegu pidi tegutsema kärmelt, et ükski punavõimu jünger ei saaks haisu ninna, millise teosega on tegu. Gavelis ei lubanud teha mingeid muudatusi, ei sisulisi ega stilistilisi parandusi. Mõne grammatikavea parandamist, mida talle näidati, ta siiski võimaldas. Vaga kirjastuse juhtkond ja tsensorid ei teadnudki, kuidas „Vilniuse pokker“ juba trükikotta liikus. Esimesel korral oli tiraaž 50 000 eksemplari, millele trükiti lisaks 35 000 eksemplari. Enam ei saanud kätt ette panna. Viimaks on „Vilniuse pokker“ nüüd ka eesti keeles eesti lugejate laual.

L ü h i d a l t a u t o r i s t
Ričardas Gavelise eluaastad on 1950–2002. Ta sündis Vilniuses, lõpetas 1968. aastal Druskininkai keskkooli ning 1973. aastal Vilniuse ülikooli füüsika erialal, kus sai diplomi teoreetilise füüsika alal. Aastatel 1973–1977 töötas ta Teaduste Akadeemia Füüsika
Instituudis, siis vahetas elukutset ja aastatel 1978–1980 töötas ajakirjade Mokslas ir gyvenimas (Teadus ja elu) ja Pergalė (Võit) toimetuses. 1992–2002 oli ta päevalehe Respublika (Vabariik) ja nädalalehe Veidas (Nägu) kaastööline. Kirjanikuna peetakse Gavelist üheks eredamaks leedu postmodernismi esindajaks. Tema kõige tuntum teos ongi „Vilniuse pokker“, Leedus on samuti tunnustatud tema teine romaan – „Vilniuse džäss“ (Vilniaus džiazas, 1993). Peale selle on ta avaldanud veel viis romaani, näidendeid, fi lmistsenaariumi, jutukogusid, novelle, mälestusi, publitsistikat kultuurist ja poliitikast. Gavelise loomingut peetakse julgeks, provokatiivseks ning paljuski rahvusliku ja poliitilise identiteedi ümbermõtestamisel silmiavavaks. Sünge ja halastamatu romaan oli aastal 1989 leedulastele vapustus. Pahatahtlike ennustajate pettumuseks ei tundnud leedulased ega Vilniuse linn end kuidagi alandatuna. Ja mida aeg edasi, on kõik lugejad mõistnud – Gavelis armastas Vilniuse linna üle kõige maailmas.