Raamatus tutvustatakse Viljandi kunstielu erinevaid tahke nii Nõukogude okupatsiooni ajal kui ka taasiseseisva Eesti radikaalsetel 1990ndatel. See on lugu ühe väikelinna poole sajandi pikkusest kunstielust, kus ka keeruliste olude kiuste loodi omanäolist kunsti. Viljandi kunstnike üheks suurimaks inspiratsiooni allikaks olid järvemaastikud, lossimäed ja miljööväärtuslik linnaruum. Ka kunstiuuendustega püüti kaasas käia, kuid domineerivaks suunaks jäi 1930ndate aastate pallaslik loomelaad. Isegi 1990ndate skandaalsed tegevuskunsti aktid ei suutnud väärata üht väljakujunenud kunstiskeenet. Viljandi kunstielul oli oma loogika ja rütm. Raamatus on arvukalt Eesti kunstimuuseumist ja Viljandi muuseumi kunstikogudest ning erakogudest tunnustatud kohalike kunstnike loomingunäiteid. Raamat sisaldab soliidset nimede registrit, mis on esmakordne piirkonna kunstnike kaardistus. Samuti püüab autor valminud raamatuga täita pikalt püsinud tühimikku nii Viljandi kui ka kogu Eesti kultuuriloos.