Väljapaistvaim balti- või pigem eestisaksa naiskirjanik Theophile Bodisco (1873–1944) kirjeldab eluolu ja inimesi ning selle taustal omaenda isiksuse arengut oma põlvkonna ja ühiskonnakihi kohta haruldase avameelsusega. Raamat loob kütkestava pildi naiskirjaniku põnevast kujust tollases rohkem meeste maailmas ja ühtlasi keskkonnast, milles ta lõi ja mida kujutas oma aastatel 1913–1924 ilmunud romaanides. Veelgi erilisemaks teeb selle raamatu autori suurepärane vaatlemis-, üldistamis- ja jutustamisoskus, tema ausus iseenda ja teiste suhtes ning hoopis teistsugune vaatenurk kui see, mida kohtab meesautorite puhul. Theophile Bodisco mälestused hõlmavad perioodi Tallinnas sündinud autori varaseimast lapsepõlvest kuni tema põgenemiseni Saksamaale 1918. aasta detsembris pealetungivate enamlaste eest ajal, mil vana baltisaksa maailm lõplikult hävis. Tema mälestused viivad meid lisaks Eestimaale ka Liivimaale, eriti ülikoolilinna Tartusse ja Riiga, ent põigetena veel Soome, Peterburi, Moskvasse ja Esimese maailmasõja eelsesse Euroopasse.