13. detsember 1974, Filipiinide lähistel, on juba pime ja meri tormine. Nõukogude ookeaniaurik on kruiisil Vladivostokist ekvaatorile ja tagasi, ühessegi välissadamasse sisenemata. Reisijate lõbusas melus kõnnib üks mees rahulikult mööda peatekki ahtri suunas, valgussõõrist välja, võtab kaasas olnud käteräti alt lestad, maski ja hingamistoru ning hüppab ookeani. 12 meetri kõrguselt, ainsast kohast kogu laineril, kust seda saab teha, peaaegu laeva sõukruvide haardesse.
Ta loodab jõuda troopilisele saarele, millest laev peaks olema kümmekonna kilomeetri kaugusel. Tegelik vahemaa on kümme korda suurem ja vesi kubiseb haidest. Kaks päeva ja kolm ööd hiljem – söömata, joomata ja magamata, orienteerudes ainult tähtede järgi, poolsurnuna – jõuab ta siiski sihile.
See mees on 38-aastane okeanoloog Stanislav Kurilov ja see on tema lugu, jutustatud tema enda poolt, alates Semipalatinski tuumapolügooni naabruses möödunud lapsepõlvest kuni Nõukogude Liidust põgenemise otsuse küpsemini, väliskolleegidest ära lõigatud Nõukogude mereteadlase vintsutustest, suhetest mere ja kõiksusega, vabaduse ja eneseotsingutest läbi religiooni ja jooga.