SS-valvuri Maria Mandli, natsirežiimi ühe kõige kurikuulsama ja vastuolulisema tegelase kartmatult kirja pandud elulugu. Uute üksikasjade ja varem avaldamata fotodega uurimus paljastab, kuidas süütust maatüdrukust sai kalgi südamega mõrtsukas, keda kutsuti Auschwitzi elajaks.
36-aastaselt hukkamisele saadetud Maria Mandl oli Kolmandas Reichis saavutanud naise kohta kõrgeima võimaliku auastme. Auschwitz-Birkenau naistelaagri peavalvurina oli ta isiklikult vastutav tuhandete mõrva ning veel enamate inimeste piinade ja kannatuste eest.
Selles elulooraamatus uurib Susan J. Eischeid, kuidas Mariast, keda kodupaigas tunti kui „heast perest pärit toredat tüdrukut“, sai inimkonna pahupoole kehastus. 1912. aastal Austrias Münzkircheni külas sündinud Maria veetis õnneliku lapsepõlve armastavate vanematega, kes pidid hiljem ahastusega pealt vaatama, kuidas nende tütar natsisüsteemis üha kõrgemale tõuseb.
Mandli elu on igati ühe tormilise, vägivaldse ja mõistusvastase ajastu peegeldus. Auschwitz- Birkenaus rajas ta märkimisväärselt hea naisorkestri ja „lapsendas“ mitu laagrisse saadetud last – vaid selleks, et nad pärast huvi hääbumist gaasikambrisse vedada. Avaliku kohtuprotsessi järel, mida kajastati ka rahvusvahelises meedias, määrati ta 1948. aastal poomissurma.
Eischeid on Mandli eluloo üksikasju uurinud kaks aastakümmet, põhinedes arhiveeritud tunnistustel, olles kõnelnud kümnete pealtnägijatega ning veetnud aega Mandli sünnipaigas tema
sõprade ja naabritega, kes jutustasid nii oma isiklikke kui ka põlvest põlve räägitud mälestusi. Tulemus on kõhedust tekitav lugu selle kohta, kui hõlpsasti võib tavaline inimene valida viha ja hirmu olustikus kurjuse tee.