See päevaraamat jutustab lugu, kuidas ühel heal päeval lajatatakse meie Letipea maakodu aia taha „tuumapomm“. Väikese ja vaikse, looduslikult erilise Letipea tavaelu pööratakse tundidega segi.
26. oktoobril 2022 algas minu ajaarvamises „tuumasõda“.
Ukrainas käis sel ajal juba tõeline suur ja hävituslik sõda. Kurb, kuid see surus mindki kasutama kujundlikult sõna „sõda“. Alanud tuumasõjas püütakse samuti midagi täielikult hävitada, looduskaitseala ja meie koduküla kavandatakse muuta suurtööstuslikuks kõrbeks.
Selles sõjas näen ja tunnetan erinevates varjundites erakordset häirimist, hämamist, manipuleerimist, õhumüümist, korruptsiooni ilminguid. Masendavat pilti tänasest Eestist.
Õnneks näen ja tunnetan ka midagi muud. Oma koduküla uut hingamist, inimeste kokkuhoidmist ja ühist arusaamist, et Letipeale tuumajaama teha ei tohi.
Me ei ole millegi vastu. Me oleme poolt: oma kodude, aedade ja aiataguste, ümbruskonna, põhjaranniku, oma Eesti poolt.
Selline on meie sõda.
Letipea ei ole nõrkadele.
Enno Tammer