Tuna 2023. aasta kolmas number kannab ühtlasi järjekorranumbrit 100, millest ajendatult heidab seekordne avarubriik pilgu Tuna loomisaega. Samuti on ajakirja sünnipäevale pühendatud Tuna fotonurk.
Esseerubriigis kõneleb Eero Epner sõjas purustatud Tartu kujutamisest 1940. aastate Eesti kunstis. Käsitluste osa avab Tarmo Kulmar ülevaatega mõiste huaca tähendusest inkade religioonis. Mati Laur selgitab 18. sajandi kohtumaterjalidele tuginedes, kuidas suhtus eesti talurahvas abielueelsetesse seksuaalsuhetesse ning Peeter Kaasik annab ülevaate naiste osast Teise maailmasõja järgses metsavendluses. Kaarel Vanamölder, Kadri Tüür ja Kati Lindström juhatavad lugeja aga sõjaväelaste, piirivalvurite ja kohalike elanike ühisesse argipäeva nõukogude sõjaväe suletud tsoonis.
Dokumendirubriigis esitleb Hiljar Tammela eestikeelset teatelehte, milles sisaldunud korraldustest tuli juhinduda 1944. aastal Rootsi jõudnud paadipõgenikel, ja Anu Kannike vaatleb Eesti NSV nomenklatuuri pidumenüüsid, mis võimaldavad pilgu heita juhtivate seltsimeeste rikkalikule söögilauale. Kultuuriloolisest arhiivist toob Tiina Ann Kirss lugejate ette 1944. aastal Rootsi pagenud kunstiajaloolase Armin Tuulse kirjad oma põgenikelaagris viibinud abikaasale. Ajaloofilosoofia rubriigis selgitavad Marek Tamm ja Zoltán Boldizsár Simon, miks meil on vaja uut ajaloofilosoofiat, mille haare hõlmaks ka inimülest maailma.
Arvustuste rubriigis võetakse vaatluse alla Gustav Ränga päevikud aastatest 1939–1943 ja Jaak Kangilaski mälestusteraamat „Minu elud“.
Samuti leiab värskest Tunast ülevaate möödunud aastal ilmunud teostest, mis kandideerisid Eesti ajalookirjanduse aastapreemiale.