Raamat põhineb Taavet ja Elisabethi Paasi (neiuna Schleicher) 1900. aastal sündinud tütre Vene ajal Brasiiliast sugulastele saadetud muljetavaldava detailsusega kirja pandud mälestustel.
Alicest sai rändur juba isa Taaveti tööotsingute tõttu. Jüripäev oli enamasti perele kolimispäev. Isale oli antud hea haridus, mistõttu töötas ta enamasti töödejuhatajana (kupjana) Saku, von Behri, Sausti, Loo ja lõpuks 1916. aastal Vene sõjaväge täis Saha mõisas. Alice õpingud ja abielu ohvitseriga toimus Eesti iseseisvusele rabedal ajal, ta kuulus kooli ajal tulevase riigikukutaja Oskar Sepre sõpruskonda, lõpetas kiitusega Lenderi gümnaasiumi ja 1925. aastal pedagoogilised kursused. Ka lõpetas ta Gerd Neggo kolmeaastased lavatantsu kursused, juhendas Maardus näiteringi, tegutses aktiivselt naiskodukaitse ja kodutütarde juhtkonnas. Alice rändas nagu isa kunagi, kuid asendusõpetajana mõõda Eestit ringi: Košelka küla, Aruküla, Sausti ja maandus venelaste eest pakku Klooga algkooli juhatama (1941–1944). Siberist ta küll pääses, kuid jäi kooliga vaenuvägede piiramisrõngasse. Järgnes põgenemine koos teismelise tütrega viimase laevaga Paldiskist Saksamaale, sõjapõgeniku elu Viinis (1944) ja Wattensis Austria Tiroolis (1944–1948), töö Swarovski tehase prismalihvija (1945–1946) ja Prantsuse sõjaväe tõlgina (1946–1948). Edasi kulges elu portugalikeelses Brasiilias, algul São Paulos, kus siis veel oli tugev mitmepalgeline eestlaste kogukond oma seltsidega. Tütre abiellumine itaallasega tõi perekonna Rio de Janeirosse. Sündisid blondid lapselapsed ja päikese kiirgusele vastupidavamad tõmmukamad lapselapselapsed. Vaatamata kõigele sai ühe Eesti ajakirjaniku arvates just Alice kodust Rio de Janeiro äärelinnas üks viimaseid eestluse saari Brasiilia džunglis.