Nobeli kirjanduspreemia laureaat Czesław Miłosz (1911–2004) kirjutas oma autobiograafia “Sünnimaa Euroopa” 1950. aastatel paguluses Prantsusmaal. Ta ütleb selle raamatu kohta: “Otsustasin kirjutada raamatu idaeurooplasest, kes oli sündinud enam-vähem siis, kui Pariisis ja Londonis tervitasid rahvahulgad esimesi lendureid; inimesest, kes ei mahu kuidagi stereotüüpse Saksa Ordnung’i ja Vene slaavi hinge alla. /.../ Selles raamatus räägin ma endast, aga need pole pihtimused.” Miłosz on oma eluloos indiviidi esiletõstmise asemel uurinud tausta ja vaadelnud ennast ühiskondliku objektina. Mälus säilinud sisemisi läbielamisi on esitatud läbi keskkonna muutuste vaatevinkli. Miłosz kirjutab siin oma sünnimaa Leedu ajaloost, viibimisest lapsena Siberis, Esimese maailmasõja lõpu revolutsioonikeerises siirdumisest tagasi kodumaale – pikema vahepeatusega Tartus, oma katoliiklikust haridusest, kodulinna Vilniuse keerulistest rahvusprobleemidest, poolakate suhtumisest Venemaase, marksismi ahvatlustest, Punaarmee saabumisest Vilniusse, elust Saksa okupatsiooni aegses Varssavis ja teenistusest “Rahva-Poola” diplomaadina Washingtonis.