Suvi 1764. Venemaa vastne isevalitseja, keisrinna Katariina Teine on ringsõidul Balti kubermangudes. Samal ajal toimub Peterburi lähedal Schlüsselburgi kindluses hirmus tapatöö. Hukka saab keisriverd isik, tsesareevitš Ivan. Selge, et tegu on vandenõuga. Aga kelle sepitsetud? Ja miks leiab üks Eestimaa kubermangukantselei ametnik end ühtäkki kroonilinna paleekoridorides, kistuna impeeriumi võimuladviku intriigidesse? Jälle tuleb endisel adrakohtu assessoril, nüüdsel kubermangusekretäril Johann (Hans) de Hiol laveerida valede ja vihjete padrikus. Üks on kindel: olgu valitsus milline tahes, Venemaal ei muutu asjad kunagi. Järg ajaloolisele krimiromaanile „Sootuks teised saared“. Lõpuks raputas Panin end tardumusest välja, vaatas ringi ja ohkas sügavalt. „Mis seal’s ikka… Eks surm olegi sageli lahendus kõikidele probleemidele. Pole enam meest ennast, pole ka temaga seotud küsimusi.“ „Vähemalt ta ise ei saa enam neile vastata, ja see ongi peamine,“ nõustus Šeškovski. „Öeldakse, et lõppude lõpuks võidutseb alati tõde, aga meie teiega, Nikita Ivanõtš, teame, et see pole kaugeltki nõnda!“ „Jah. Ainult lollid arvavad, et saavad kõigest aru!“ ohkas Panin veel kord. „Ja petised väidavad seda,“ täiendas väike salapolitseinik. „Vähem tead, kauem elad!“ võttis senaator kokku.