Käesolev kogumik käsitleb ööd kui omalaadset ja mitmetahulist uurimisobjekti. Öö on aegruum, mida vähe uuritud, kuid millel on sotsiokultuuriliselt oluline mõju ja tähendus. Aastaraamatu artiklid seovad interdistsiplinaarseid vaatenurki ja analüüsivad öökogemusi eri ajastutest ja kultuuridest. Kogumik kutsub mõtlema ööst kui dünaamilisest nähtusest, avades selle eri kihistusi ning inspireerides edasisi arutelusid ja uurimusi. Käsitledes ööaega läbi ajaloolise, kultuurilise ja kaasaegse globaalse konteksti, jaguneb aastaraamat kolmeks osaks. Esimene osa – Öö Eesti kultuuriloos – küsib, missugune tähendus ja mõju oli ööajal Eesti inimestele minevikus ning kuidas mõjutasid öised tegevused ühiskondlikke hoiakuid. Keskendudes moderniseerumisprotsessile ja linnaelu arengule uuritakse, kuidas öö oli nii loovuse kui ka ohu allikaks ning kuidas kogeti pimedust ühiskondlike muutuste keerises. Teine osa – Maailma öö – laiendab fookust geograafiliselt. Kuidas kujundavad öö ja pimedus argielu ja linnaruumi eri kultuuriruumides väljaspool lääne traditsioone? Kolmas osa – Unekultuurist – uurib, kuivõrd mõjutab meie und kultuur, füsioloogia ja tehnoloogia. Kuigi und ümbritsevad kogemused ja traditsioonid on eri maailma paigus erinevad, on globaliseerunud maailmas oht, et uni muutub isiklikust ja intiimsest elu osast ühiskondlikult ja majanduslikult vormitud kogemuseks.