Venemaal toimuv vaheldub nii kiiresti ja ootamatult, et silmad ei jõua jälgida, mis sünnib. Kord integratsioon läände, siis itta. Kord sõprus Saksamaaga, siis Hiinaga. Kord on siht India ookean, kord Põhja-Jäämeri. Vene poliitika on suunatud aina rohkem sissepoole. Kreml sisendab rahvale, et Venemaa on ja jääb sissepiiratud kindluseks. Sissepiiratuid on kergem valitseda. Maailm vaatab pealt ja ammutab suud. Mida Venemaaga teha? Või õigemini – mida pole mõtet temaga teha. Isiklikke kogemusi Venemaaga ei asenda ükski teooria. Ei ole venelastest paremaid, kui nad on head, ja pole nendest halvemaid, kui nad on halvad. Kiiresti ei muutu suhetes Venemaa võimudega midagi. Igatahes mitte enne, kui vahetub võim Euroopa Liidus ja kui Ameerika valib uue presidendi. Uued juhid hakkavad looma uut Venemaa käsitust. Aga ka verivärsked liidrid saavad partneriks ikka sellesama seletamatu rahva ja sellesama müstilise maa. Vene rahvas vappub teadmatuses, millal lõpeb nende Kolgata tee – ajastu, millel pole vabandust ja mis mujal on ammu möödas. Ajastu, mida põlatakse ja mida aina vähem teatakse. Venemaa peab lõpuks hakkama rööbastele roomama – peab muutuma. Kasvõi vastu tahtmist. Siin raamatus on pilte, kuidas need muutused avalduvad, mitte suures poliitikas, vaid inimeste elus. Mis on hind ja kes maksab.