Artiklikogumik annab tervikliku ja mitmekülgse ülevaate Teatri NO99 (2004–2018) tegevusest, lavastuste vastuvõtust ja laiemast mõjust. Kuna NO99 mõjutas väga mitmel tasandil 21. sajandi Eesti teatripilti ja ühiskonda, siis on tegemist olulise peatükiga Eesti teatri ja kultuuri ajaloos. Raamatu koostaja ja toimetaja Anneli Saro tutvustab teatri institutsionaalseid ideaale ning uurib nende kestlikkust ajas. Luule Epner annab ülevaate NO99 lavastuste esteetikatest, mille ta on koondanud katusmõiste „hübriidsus“ alla. Kuna nende esteetikate oluline osa on intermeedialisus, siis käsitleb Riina Oruaas seda fenomeni põhjalikumalt. Karin Allik uurib NO99 näitlejate tööd representatsiooni-presentatsiooni pingeväljal. Eva-Liisa Linder keskendub teatri poliitilistele lavastustele, käsitledes neid refleksiooni ja diskussiooni tekitajatena teatri ja poliitika vahealal. Nagu Madli Pesti demonstreerib, siis tekitasid NO99 lavastused tuliseid diskussioone nii kodu- kui ka välismaises meedias. Hedi-Liis Toome analüüsib, kuidas positsioneeris Teater NO99 end Eesti teatriväljal ning kuidas kommunikeeriti teatri avamist ja sulgemist. Viimane peatükk on Aare Pilve montaaž Eero Epneri ja Jaanus Adamsoniga peetud kirjavahetusest, kust ta on välja valinud arutlused reaalse, abstraktse ja poeetilise üle. Teost illustreerivad 40 fotot NO99 lavastustest ja proovidest. Raamatu lõpus on lisad, mis annavad ülevaate NO99 lavastustest, juhtkonnast ja trupist.