Noore Camus’ (1913–1960) esimene filosoofiline essee. See valmis autoril Teise maailmasõja päevil Alžeerias ja ilmus Pariisis 1943. aastal. Raamat oli üks osa autori “absurditriloogiast”, kuhu kuuluvad veel jutustus “Võõras” ja näidend “Caligula”. Absurd on Camus’ varase loomingu võtmesõna, mis iseloomustab inimese vahekorda maailmaga. Meid heidetakse siia ilma, ent me ei tunne siin ennast hästi. Absurd sünnibki inimlike ootuste ja maailma vaikimise vastandusest. Kreeka mütoloogiline tegelane Sisyphos, kes määrati jumalate poolt mäe tippu kivi veeretama, võtab võrdpildina kokku inimese saatuse maailmas. Kummatigi ei näe Camus lahendust enesetapus, vaid ta kutsub üles mässule, sest võitlus on ainus, mis võib inimese õnnelikuks teha.