„Üks öö võib pöörata segi kogu elu, aga ma ikkagi ei kahetse. Pärast lahutust olin mustas augus, aga aasta pärast oli korraga kolm naist. Kallim kirjutas, et ei saa enam külla tulla, kuna tal on nädalavahetusel pulmad. Sõbranna mehega oli hea ja häbi ei olnud. Meil mõlemal mehega on oma salaelu. Küllakutsuja oli jõudnud ainult hommikumantli selga panna. Võõras mees oli nõus maksma 3000 eurot, et veeta öö kinniseotuna meie voodi all. Naine luges Messengerist mu intiimkirjavahetust.” Selles raamatus on niisugused lood ja veel palju samasuguseid. Kas need lood on tõesti juhtunud? Kas tõesti meie oma inimesed elavad niisugust elu? Ega ometi meie Eesti inimesed sellist elu ela? Raamatu autor ütleb, et elavad küll ja et ta ei ole kaugeltki nii andekas, et suudaks niisuguseid seiklusi või olukordi välja mõelda. Juttudest võib jääda mulje, et kõik suhtes inimesed muudkui petavad üksteist. Kindlasti mitte ja enamik partnerid on kindlasti truud. Aga ka salajasi seiklusi juhtub päris paljude elus. Kui salaseiklused saavad avalikuks, lähevad suhted sassi. Aga mõned seiklused jäävadki saladuseks.