Kogumikku koondatud uurijate ja õpetlaste tekstide kaudu saame teadmisi teedest, kommunikatsioonist, liikuvusest ning veoloomadest ajaloolise aja hakust kuni 20. sajandi alguseni. Eestis toetus transport 20. sajandi keskpaigani hobujõule. Seepärast räägitaksegi hobuajastust. Hobuse tähtsus Eesti transpordis vähenes pikema perioodi vältel. Kuigi 19. sajandil tõi liiklusse ja veondusse suure murrangu raudteetransport ning saja aasta eest oli selge, et tulevik on autode päralt, võime ühtlasi täheldada hobuste arvu jätkuvat kasvu. Seetõttu võivad hobuajastu transpordi arengusuundumused pakkuda põnevat mõtteainet ja paralleele ka tänapäeva kontekstis, kui seisame taas silmitsi suurte muutustega transporditehnoloogia arengus. Muinas- ja keskaegsetest olulisematest üle-eestilise tähtsusega taliteede trasside kujunemisloost ja nendega seotud hüpoteesidest kirjutab kogumiku avaartiklis Valdo Praust. Teises artiklis tugineb Tõnu Raid Henriku kroonikale ja Taani hindamisraamatule, et taastada 13. sajandi alguse ristijate võimalikke teekondi Eestis ajaloolise aja koidikul. Lisaks annab T. Raid kogumikus ülevaate ka Liivimaa ja Euroopa vanematest teekaartidest. Seda, kui kiiresti oli võimalik kesk- ja varauusaegse Baltikumi teedel ratsakulleril liikuda ja teateid ühest punktist teise viia, rekonstrueerib ajaloodoktor Juhan Kreemi artikkel, mis tugineb Liivi ordu säilinud (kiir)kirjadele ja neil leiduvatele märgetele. Muinsuskaitse ekspert Sille Raidvere hindab kõrtse ja postijaamu oma uuringutele tuginedes arhitektuuripärandi vaatepunktist. 18. ja 19. sajandi reisikirjade temaatikat on põhjalikumalt uurinud üks maanteemuuseumi rajajaid ja selle esimene juhataja Marge Rennit. Tema artikkel selles kogumikus tutvustab reisimist Lääne-Euroopast Venemaale läbi Eesti alade 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algupoolel kahe reisimehe – Johann Bernoulli (1778) ja Augustus Bozzi Granville’i (1827) kirjelduste põhjal. Reisimist maanteedel ja raudteedel 19. sajandil ja 20. sajandi alguse oludes läbi kohalike baltisakslaste memuaaride refereerib professor Reet Benderi artikkel. Hobutranspordi ajaloo uurimisseisu nii meil kui mujal hindab kogumikus moderniseerumisest huvituv transpordiajaloolane Riho Paramonov. Tallinna ülikooli doktorant Karl Hein käsitleb inimeste suhtumist hobusesse ja loomakaitseseltside tegevust 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse moderniseeruvas Eestis. Vabadussõja ajal toimunud hobuste mobiliseerimist ja nende hoolduseks loodud veterinaarteenistust tutvustab kogumikus Kadri Talviku artikkel. Tartu Ülikooli doktorant Tambet Muide üldistab naturaalkohustust – kohalike elanike tasustamata teetöödel osalemise sunni pikka ajajärku Eesti ajaloos ning jälgib selle praktikaid laiemas ühiskondlike arengute kontekstis.