Päeviku sissekanded kajastavad Eesti elu ja maailma elu peegeldust Eestisse 18 aasta jooksul – 2005–2023. Tõusud ja mõõnad, buumid ja kriisid, rõõmud ja mured – mitmekesine pilt maast ja inimestest, kes ja kuidas siin on elanud. Inimene, kes tahab olla eestlane, peab tundma Eesti mõttelugu, saama aru, miks eestlane on selline, nagu ta on. Ta peab mõistma, millised sündmused on eestlase teinud, andnud talle meelelaadi, teotahte, jonni, pürgimuse, kestmisvõime. Eestlus pole ainult keel ja mõtteviis, eestlus on luu ja liha, mis on Eesti mullast võetud; eestlus on rakkus käed ja puhas särk, millega pühapäeval kirikusse minna; eestlus on arusaam, et ühtviisi tähtis on nii see, mis oli, kui ka see, mis on ja mis tuleb; eestlus on krobeline talupink ja valge lina, mida vaid pidulikul puhul tohib kapist välja võtta. Olgu «Päevik 2005–2023. Kõigile pasunasse, ja võrdselt!» valguseks neile, kes polnud veel sündinud, kui esimene sissekanne sai tehtud, ning tagasivaateks neile, kes on raamatu sündmustes rolli mänginud. Ma olen teid kõiki armastanud, kuigi oma ajakirjanikuhingega ka arvustanud – ja siiski mitte kunagi karvustanud. Kõike, mida olen aastate jooksul kirja pannud, mõtlesin kirjutamise hetkel tõsiselt. Elu on toonud uusi teadmisi, kuid iga sõna, mille olen kirja pannud, pean ausaks tänaseni. Nii ma mõtlesin ja kirjutasin ning teisiti ma ei saanud. Kui Jumal lubab, kirjutan edasi. Eilne tegi tänase, tänane teeb homse ja kõik kolm on omavahel lahutamatud.