Käesolev raamat on esimene eestikeelne antropoloogiline uurimus Eesti ühiskonnast. Põhjalik ülevaade Eesti külaelust kujutab endast tausta, millelt mõista teravnenud suhteid inimeste vahel sotsialismist vabanenud, ent oma positsiooni kaotanud maaühiskonnas, aga ka pettumust ja lootusi, mida äratab välisrahadega ülesehitatud kogukonna arenguprogramm.

Autor kirjeldab, kuidas elu keskuskülade paneelmajades nõrgenevate sugulussuhete, kadunud tööalaste seoste ja võrdsuskultuuri murenemise tingimustes toob kaasa põletava soovi üksteisest eemale hoida. Kuidas kogukonda luua püüdev arenguprogramm ja selle üritused, mis inimesi pealtnäha kokku toovad, tegelikult süvendavad eraldumist.

Aet Annisti uurimus põhineb osalusvaatlusel kahes Kagu-Eesti keskuskülas. Ta vaatleb ühelt poolt Suur­britannia rahalise toe abil korraldatud osalusarengu programmi püüdlusi muuta kaks küla koostoimivaks kogu­konnaks ja teiselt poolt inimeste igapäevast kooselu.

Raamat paigutab inimlikud draamad koduühiskonnas ka võimutehnoloogiates toimunud üleilmsete muutuste konteksti ning esitab ülevaate arenguteooria ajaloost.