Kanada ühe säravama ja vaimukama kirjaniku Robertson Daviese „Orpheuse lüüras” jõuab Cornishi triloogia plahvatusliku lõpuni. Kahest esimesest osast – „Mässajad inglid” (eesti k 1997) ja „Mis on lihas ja luus” (eesti k 1999) – tuttavad ärimees Arthur Cornish, tema abikaasa Maria ja õpetlane Simon Darcourt otsustavad Cornishi fondis võtta ette auahne projekti: toetada loodetavasti geniaalset, aga kindlasti vastuolulist doktoranti Hulda Schnakenburgi, et ta kirjutaks lõpuni 19. sajandi alguses E. T. A. Hoffmannil pooleli jäänud ooperi „Britannia Arthur ehk Suuremeelne sarvekandja”. Darcourtist saab endalegi ootamatult libretist ja ta jätkab ka oma lahkunud sõbra, fondi asutaja Francis Cornishi eluloo kirjutamist, mille käigus paisuvad kahtlused kunstivõltsimise kohta II maailmasõja ajal. Sündmused vahelduvad järjest kiiremas tempos: Maria mustlasveri mäsleb, Darcourt suundub kuritegelikule teele, ooperilavastaja Geraint Powell hullutab naisi ja taaskehastab müüte, Maria ema phuri dai paneb kaarte, Hoffmann piinleb limbos. Kes teab, mis saatus teda ootab? Näite- ja romaanikirjanik professor Robertson Davies (1913–1995) oli mõjukas Kanada kirjanik, keda pärjati paljude auhindadega, nende hulgas Kanada kindralkuberneri kirjandusauhinnaga. Tema tuntumate teoste hulka kuuluvad Deptfordi triloogia (I osa „Viies osaline” eesti k 1990) ja Cornishi triloogia. Cornishi triloogia teine osa nomineeriti 1986. aastal Bookeri kirjandusauhinnale. Kokku avaldas Davies ligi 30 teost, mida on tõlgitud 17 keelde. Teda peeti 1993. aastal üheks võimalikuks Nobeli kirjandusauhinna saajaks. Daviese rahvusvahelisele populaarsusele aitab kaasa tõsiasi, et ühelt poolt käsitles ta igavikulisi teemasid (tema sõnul oli tema teoste keskmes „inimhinge üksindus” ja „süütusest kogemusteni” jõudmine) ja analüüsis tegelaskujude psühholoogiat süvitsi, teisalt pooldas humoorikat ja kohati lausa satiirilist lähenemist.