Eda Eikla (1972—1989) oli väike temperamentne tüdruk, kes maalis tormist merd, mängis oma musta puudli Charliega, nuttis sini-must-valge lipuvardasse tõusmisel, kaitses õnnetuid, pidas päevikut ja ootas, et ta kulmud täiskasvanuna kõrgemaks läheksid. Ustav tagasihoidlik sõber sõidutas teda mootorratta tagaistmel nagu tippkutt ikka tol ajal. Veretöö Moskvas 29. märtsil 1989 katkestas kahe särava Eesti tüdruku eluteed. Eda jäigi oma aega, kust ta pärit oli. Teadmine sellest hirmsast sündmusest läbis kogu meie ühiskonda ohtliku punase joonena. Siselinna kalmistul kohisevad hiiepuud mälestavad Eda katkenud elu sama palju kui see raamat. Eesti rahvas ei unusta kunagi oma iseseisvuse koidikul lahkunud tütreid.