Jaan Eilart (1933–2006) oli taimegeograaf, kelle eluhooleks sai loodushoid ja kultuurihoid. Tema eestvedamisel hakati Tartu Ülikoolis õpetama looduskaitset, ta asutas Üliõpilaste Looduskaitseringi (1958), väidetavalt vanima tudengite looduskaitseühenduse maailmas, ta juhtis Lahemaa rahvuspargi rajamist.
Eilart tundis väga paljusid, suhtles palju, kirjutas ajalehelugusid juubelitel ja mälestuspäevadel, kokkusaamistel jutustades suutis ta kõnelda ka neist, kelle nime muidu ei tohtinud suhu võtta ega mäletadagi.
Laias laastus võiks tema kirjutiste ainevallad nimetada nõnda: kodune Järvamaa; ülikoolilinn Tartu; taimeteadus; loodushoid ja kultuurikaitse; mälu mäletamine; kaasteeliste innustamine; kummardus kultuurikandjatele; hädasid ühiskonnas; ja − mis mujal maailmas hääd näha.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Tartu Ülikooli Geograafia osakond.