Näituse keskseks ideeks on esitleda sajanditagust Poolat publikule, kes ehk ei ole tuttav poola ajaloo, kirjanduse ja kunstiloo kaanonitega. See põhimõte on mõjutanud näituse sisu ja temaatilist struktuuri, kuid on seotud ka teise eesmärgi, kujutava kunsti ja kirjanduse seoste esiletoomisega. Näituse olulisi motiive oli ka tähelepanu juhtimine 19. ja 20. sajandi vahetuse Euroopa kultuurimüütidele. Kultuuritraditsioon ja religioosne minevik inspireeris kunstnikke looma poliitilisi piire ja ajaloolist mõõdet ületavaid, universaalseid väärtusi ja hetkeprobleeme puudutavaid kunstiteoseid. Et pildiline jutustus suudab puudutada iga inimest, oli näituse kuraatori eesmärk eksponeerida metafoorse sõnumiga, inimest painavaid olulisi probleeme käsitlevaid teoseid.
Näituse kuraator juhib alateemade kaudu vaataja tähelepanu Poola keerulisele ja ohvriterohkele ajaloole, Poola maastiku idüllilisele ja sümboolsele olemusele, folkloorile ja talupoja elu mütologiseerimisele. Et ka poola kunstnikud olid innustunud Pariisist ja sajandivahetuse dekadentsist, kohtame näitusel nii erootikat kui surmaihalust.