Kui kogumiku esimene köide koondas peamiselt lahkumiste ja saabumiste, hüvastijättude ja kohtumiste, valusate otsuste ja inimeseks olemise temaatikat ning oli kantud armastusest Maa vastu, siis teine köide on pisut süngemates toonides. Jah, ka siin on lahkumised ja saabumised, ka siin igatsetakse Maad, aga siin on rohkem surma – nii ennastohverdavat ja mõttetut, kui vägivaldset (ja lõpuks sama mõttetut). Kui antoloogia alguses (50.–60. aastad) on lood kantud kroonulikust entusiasmist, paatoslikust eneseohverdamisest, siis lõpuosas (21. sajand – nullindad ja kümnendad) näeme juba tegelasi, kes on isekad, küünilised, valmis isegi reetma ja tapma – ning seda samuti armastusest Maa vastu. Kõige tähtsam on Maal. Peamine jääb alati Maale, ja ka mina jään Maale. Otsustatud, mõtles ta. Otsustatud. Kõige tähtsam on Maal… Nii mõtleb Žilin vendade Strugatskite seni eesti keelde tõlkimata romaani „Praktikandid“ lõpuridadel . Kõige tähtsam on inimene, kõige tähtsam on see, mis jääb Maale – need lähtekohad on tänu Strugatskite mõjule venekeelses ulmes tihti palju selgemini välja joonistunud kui ingliskeelses ulmes.