Ameerika Ühendriikide sõjalise mõtleja ja ajaloolase William S. Lindi „Manööversõjapidamise käsiraamat“ on üks olulisemaid 20. sajandil sõjapidamise arusaamu muutnud raamatuid. Olgugi, et manööversõja põhimõtted on leidnud kasutust alates sõjapidamise algusaegadest, koondas need printsiibid selgesse ja arusaadavasse vormi just Lind. Raamat, mis sai kaante vahele 1985. aastal, on tänaseks jõudnud ka paljude riikide relvajõudude ametlikesse lahingueeskirjadesse ja manööversõjapidamise põhimõtted on omaks võetud kui tänapäevase sõjapidamise alused.
Selles raamatus ei teooritiseerita üleliia, vaid tuuakse selgeid ja kergesti arusaadavaid näiteid manööversõjapidamise rakendamisest rühma, kompanii ja pataljoni tasandil. Eriti oluline on, et väljapakutud lahendeid on rikastatud ajalooliste näidetega, kus need samad põhimõtted on taganud edu lahingus.
William Lind toob oma käsitluses välja kolm peamist eeldust, mis peavad olema täidetud, et ellu viia edukat manööversõda. Need kolm eeldust on kui vundament, millele ta rajab kogu ülejäänud teooria ja ilma milleta on manööversõjapidamine võimatu. Manööversõda eeldab detsentraliseeritud sõjaväge, kaosega leppimist lahingus ning loobumist kindlaksmääratud doktriinist ja taktikast. Viimast põhimõtet on jälgitud ka raamatu enda ülesehituses. Lugeja ei leia sellest raamatust selget ja süsteemsest struktuuri, mis on omane näiteks lahingueeskirjadele. Pigem on tegu natukene varjatud otsinguretkega sõjaajaloos, kus püütakse leida ajastust sõltumatuid põhimõtteid sõjapidamises.
Eelnevast tulenevalt on ta defineerinud ka manööversõjapidamise filtrid, mis on tema enda sõnul kui vaimsed pidepunktid, mis aitavad kujundada ja suunata sõjalist mõtlemist. Nendeks on ülesandepõhised käsud, põhipingutuse määramine ja vastase nõrkuste ärakasutamine. Neile kolmele pidepunktile toetub võidu võti lahingus. Need samad lahingutegevuse planeerimise ja läbiviimise pidepunktid on selgelt jõudnud ka Eesti Kaitseväe maaväe ohvitseride väljaõpet kujundavasse väljaõppekirjandusse.
See raamat on oluline ka seetõttu, kuna toob esile ja tõestab, et tark ja avatud mõtlemisega sõdur lahinguväljal on see, kes otsustab lahingute tulemuse, mitte kõrgem staap, parem relvastus või reeglite järgi kirjutatud plaan. Kõik sõltub inimesest ja üksusest, milles on sisemine harmoonia ning arusaamine seatud eesmärkidest. Viimaste eelduseks on tõeliste juhtide olemasolu, selliste, kes on oma valdkonnas pädevad, hoolivad inimestest, arendavad neid ise leidma lahendusi ja haarama initsiatiivi.
Raamat on kirjutatud esmalt Ameerika Ühendriikide merejalaväele Külma sõja lõpuperioodil, kus neil tuli olla valmis sõdima arvulises ülekaalus oleva vastasega. See on fakt, mis on selgelt iseloomulik ka Eesti kaitseväele. Huvitav on selles raamatus tõsiasi, et kui traditsiooniline arusaam sõjapidamise tasanditest asetab jalaväepataljoni taktikalisele tasandile, siis William Lind peab oluliseks, et juba alates pataljonist mõtleksid ohvitserid pigem operatsioonide tasandil. See on tasand, kus tuleb osata valida lahinguid. Vastu tuleb võtta neid lahinguid, kus taktikalisel võidul on strateegiline kaal. Kindlasti on see põhimõte eriti oluline just Eesti-sugustel väikeriikide kaitsevägedel, kes tegutsevad vähemuses nii elavjõus kui tehnikas.
Originaalraamatule on lisatud ka kolonel Michael D. Wyly essee manööversõjapidamise õpetamisest läbi tema enda kogemuste. Viimane sobitub suurepäraselt raamatu teemaga ja annab arusaamise headest manööversõjapidamise õpetamise meetoditest.
Mis peamine, käesolevas raamatus kirjeldatud põhimõtted ja mõtteviis on suures osas edukalt rakendatavad ka muudes ametites, kus on tegemist inimeste juhtimisega või motiveerimisega, olgu selleks mis tahes asutus või ettevõte. Öeldakse, et nii elu kui ka äri on võitlus, kus vastaseks on iga probleem, mis vajab lahendamist. Oma konkurenti võidab tavaliselt see, kes suudab probleemi lahendada kiiremini ja soodsamalt. Just selliste mõttekäikude ja lahenduste tarvis on käesolev raamat ka kindlasti hea iga valdkonna juhile, sest inimeste motiveerimise alused tulemuslikemate saavutuste tarvis on valdavalt universaalsed.
Kapten Eero Aija ja reservkapten Rene Toomse