Üks tüdruk Liisa Mäesild sündis täpselt Teise maailmasõja viimasel päeval ja kasvas üles vaikses Eesti maakohas, vanas mõisas, kuhu uus võim oli rajanud metsamajandi. Metsaülema tütrena õppis ta varakult austama füüsilist tööd ja jälgima loodust, tal jätkus seejuures pilku ka inimeste ning elunähtuste jaoks. Liisal tuli alustada sealt, kus tema vanemate lootused ja unistused kustusid. Autobiograafiliste sugemetega teos annab huvipakkuva sissevaate sõjajärgsesse olustikku, loob mõjusa pildi viiekümnendate aastate surutise õhkkonnast, mis kipub uute põlvkondade jaoks jääma unustatuks.