Uurimus tegeleb kompromissi otsimisega parkide kui kaht poolust – kultuuri- ja looduspärandit – ühendavate mälestiste restaureerimisel. Eesmärk on kahe väärtusvaldkonna ühendamine vastastikku kasulikul viisil: näidata, et ökoloogia võib olla pargi kujunduse teenistuses ja vastupidi – kujundusega seotud otsused võivad soodustada elurikkust. Väljapakutavat lähenemisviisi nimetatakse parkide ökoloogiliseks restaureerimiseks. Töö põhisisuks on restaureerimisülesande lahendamine üheteistkümnes Saare maakonna pargis, mida koos valikute tegemise põhjendustega kirjeldatakse sõnaliselt ja illustreeritakse fotomontaažide abil. Teoreetilises osas käsitletakse kaasaegsete arhitektuurimälestiste restaureerimisprintsiipide rakendamist parkides ning antakse ülevaade Eesti parkide kujunemise ja hetkeseisu kohta. Seejärel näidatakse, mis põhjusel on pargid kaasaegses Eesti maastikus omandanud lisaks arhitektuuri- ja kunstiväärtusele ka märkimisväärse loodusväärtuse ning selgitatakse välja tähtsamate pargis esinevate elustikurühmade vajadused. Töö lõpptulemuseks on teoreetilise osa ja restaureerimislahenduste põhjal välja pakutav soovitatavate praktiliste tegevuste kompleks parkide restaureerimisel ja hooldamisel, mille rakendamine vastab nii kujunduslikele kui ka liigikaitselistele eesmärkidele.