Tove Janssoni novellikogu „Kirjad Klaralt“ nimilugu kujutab üht halastamatult otsese ütlemisega vanadaami. Tema läbitungiv pilk märkab inimeste juures kõiki nüansse, ka vähem meeldivaid. See on ühtlasi autori pilk, kuid erinevalt Klarast suhtub Tove Jansson oma tegelastesse alati leebe huumori ja mõistmisega, isegi nende halvimatel hetkedel. Vanadus on teemaks mitmes teiseski novellis. Nii mõneski novellis jääb viimane sõna vaiksemale, vaatlevale tegelasele, olgu selles selguse toojaks siis vahetusse läinud kott, kukkumine redelilt või plartsatamine tiiki. Need sündmused ei muuda maailma kulgu, küll aga põhjustavad muutusi üksikisiku universumis, suhete nähtamatus võimutasakaalus ning rabavad lugejat, kes noogutab kirjanikule tunnustavalt – mõelda vaid, ta nägi jälle kõike läbi!