Serge Moscovici (1925–2014) on ühiskondlikke nähtusi uuriva sotsioloogilise sotsiaalpsühholoogia suurkuju. Oma raamatus „Jumalate loomise mehhanism” visandab ta massipsühholoogia teoreetilised alused, analüüsides selleks sotsioloogia klassikute töid. Tema käsitluse kohaselt ei juhi inimtegevust mitte ratsionaalsed kaalutlused, vaid kired. Raamatu esimeses osas vaatleb ta üksikindiviidi allutamist kollektiivse teadvuse sundusele. Kuna inimesed on oma olemuselt sotsiaalsed olendid, siis on neile üleloomulikuna tunduvate sunduste aluseks enamasti teadvustamatuks jääv ühtekuuluvusvajadus. Sellest tulenevalt suunavad inimeste ja laiemalt ka kogu ühiskonna tegevust ja uskumusi ühised arusaamad, väärtused, kultuurikaanonid ja normid. Teises osas selgitab autor karismaatiliste juhtide eestvedavat rolli ühiskondlikes muutustes. Võimu juurde satuvad karismaatilised inimesed vaid erakordsetes olukordades, kui varem olulisteks suunanäitajateks olnud väärtused on kaotanud oma usaldusväärsuse. Valitsevast traditsioonist läbimurdmiseks on neil lisaks ideede kaasakiskuvusele ja karismaatilisusele vaja kindlameelset ja järeleandmatut iseloomu. Kolmandas osas käsitleb Moscovici inimestevahelistes võrgustikes aset leidvaid teadmiste vahetusprotsesse, mille käigus kollektiivse kujutlusvõime viljad realiseeruvad sotsiaalsete representatsioonidena, mis kujutavad endast oma ootuste, vajaduste ja huvide alusel üksmeelsetele seisukohtadele jõudnud mõttekaaslaste gruppides tõesteks peetavaid arusaamu nende jaoks olulistes küsimustes. Kommunikatsiooniprotsesside osalisena on inimene samaaegselt nii reaalse kui ka hinnangute maailma asukas. Moscovici sõnul on inimeste kirgede poolt käigus hoitav ühiskond jumalate loomise mehhanism just seeläbi, et ta vormib eesmärke, mille nimel needsamad inimesed elavad ja surevad. Tõlkele on lisatud Andu Rämmeri mahukas järelsõna.