Herdis Ojasu debüütromaan „Julgus elada” räägib loo naisest, kes – olles saanud elult valusa löögi – purustab kõik raamid ning käitub nii spontaanselt ja ebamõistlikult, kui suudab. Ta loobub kõigest: edukast karjäärist, perest, sõpradest ja mugavast linnaelust ning üürib üksiku maja Kreeka mägedesse.
Ta pakib kohvri ja otsustab elada – elada vabana. Vabana kohustustest, argirutiinist ja raamidest.
Läbinisti linnainimesena õpib ta tundma elu maal ning taltsutama oma hirme Lõuna-Kreeka metsikus looduses. Tal tuleb põgeneda mastaapsete metsatulekahjude eest, ekselda mägedes ja võidelda tormiga Vahemere kaljukoopas. Ta seikleb Ateenas, Peloponnesose poolsaarel ja selle väikekülades. Juhused viivad teda kokku inimestega, kellel kõigil on oma lugu rääkida. Lugu, mis annab julgust.
Julgust elada.
„Pean tänulikkusega tunnistama, et elu on mind suhteliselt hellitanud. Suuremate ekstsessideta olen jõudnud keskikka. Pöörasused jäävad pigem nooruspõlve ning uksi olen enda järel sulgenud vaid rahulikult, teadlikult ning kaalutletult. Midagi kahetsemata. Olulisi vigu tegemata ning suurimaid üleelamisi vältides. Uskusin lausa, et see keegi imeline ingel, kes meie üle valvab, on tõepoolest olemas – nii rahulik oli kõik – kuni päevani, mil see juhtus. Juhtus lugu, millega paljud meist on kokku puutunud – võidelnud, hinge vaakunud, valust oianud ja siiski edasi elanud.
Räägin reetmisest. Sellest, kui sulle kõige lähedasem, kallim inimene, sind reedab. See alandus ja valu, pettumus ja šokk on ilmselt kõigil suur, kuid päris kindlasti on selles nii palju aspekte, et see valu pole mõõdetav ega võrreldav mitte kellegi teise omaga ning mitte kellegi kaalutletud tarkus ei too sind sellest välja – sa pead seda ise tegema.
Ma teadsin, et see on see kord minu elus, kui ma jätan oma kaks last, oma pere, oma karjääri, kui ma ei hooli sõprade-tuttavate võimalikust hukkamõistust – ja ma mõtlen ainult iseendale. Ilmselt esimest ja viimast korda elus ainult iseendale.
Ma pakkisin koti ja sõitsin Kreekasse.
See raamat räägib minu elust Kreekas: värvikatest inimestest, kellega kohtusin ja lähestikku elasin, Angelist ja Pavlosest ja Hobusteprouast, Georgesest ja Memmest ja teistest; sisalikest ja tulekahjudest, Poseidoni tormist ning kaunitest päevadest ja öödest, mägiküladest ja rännakutest ja surmasuhu sattumisest; rännakutest sellel vanal kaunil maal ja rännakutest iseenda hinges.“
Herdis Ojasu