Вы здесь:
Главная
Книги
Книги на эстонском языке
Художественная литература
Современная Эстонская
Hulkur
Hulkur
Bradjaaga
Автор
Sverre Lasn
Доставка 1-3 рабочих дня
Клубная цена:
14,95 €
Цена:
14,95 €
-0%
Наличие в магазинах
Поделиться
Kolm novelli – eestlasest, ukrainlasest ja venelasest.
Eesti kuningas
Nõukogude ajal kutsuti kõiki õppima trollijuhiks – mõtle, kui kõik oleksidki trollijuhid! Kuhu me niimoodi välja jõuaksime? Miljon vaest töötut, aga selle eest veaks meid tuhat proffesionaalset trollijuhti linnas ringi!
*
Ma olen viimased paarkümmend aastat kannatamatult oodanud, millal ma tõeliselt vanaks saan. Vanadus kingib inimesele hulga privileege, mida noorematel ei ole. Esiteks muidugi väljanägemise. Vaadake kasvõi Els Himmat või Eve Kivi – nooruses kenad, aga praegu täielikud püssid. Tõnis Mägi näeb ka iga aastaga parem välja. Või Liis Lemsalu! Ta pole küll – issand hoidku! – ühestki otsast vana, aga võib vaid ette kujutada, mis hakkab juhtuma siis, kui ta ühel päeval on!
*
Vabal ajal võtan endale kohustuse midagi vajalikku selgeks õppida. Igaks ümmarguseks juubeliks uus oskus! 40 – õppisin tennist mängima! 50 – õppisin steptantsu selgeks. 60 – helikopterijuhi paberid. 70. sünnipäeva võtan vastu kosmoses koos Bransoniga, kes on väga muhe mees. Ma olen tema Maroko villas käinud. Branson on lihtne inimene, samasugune nagu mina ja mu sõbrad. Ta käib isegi poes ise piima järel. Ja kui saan 80 – siis peab mul spagaat selge olema!
*
Poliitikud ei julge üldse midagi otsustada, kui tegemist on suurte projektidega. Valest või õigest otsusest sõltub ju nende järgmise nelja aasta palk. Parem siis ei otsusta midagi, et olla kindel. Sellepärast tellitakse enne iga valimist uued uuringud. Tuleb vägev projekt – tellime uuringud! Ja nii juba kakskümmend aastat. Samal ajal istuvad poliitikud sõbralikult kambakesi koos ja ainult sügavad ennast ühest teatud kohast. Poliitikud on tulnud ainult ühe originaalse idee peale ja seegi on neil kusagilt varastatud. Jagada kõigile ja piiramatult!
Bradjaaga
Meile on ju kolmkümmend aastat räägitud – Euroopa, see on taevas, Euroopa, see on paradiis, aga Venemaa, see on mülgas, see on Tsingis-khaan, Kuldhord, peldik, soostunud laugas. Mina läksingi otsima seda paradiisi, kuigi käib sõda ja kõik kaitsevad Ukrainat.
*
Jõudsingi Saksamaale. Milliseid lugusid olid mulle jutustanud Saksamaast lihtsad ukraina külaelanikud, kes korra elus olid üle piiri saanud ja näinud neid Mercedeseid, Lamborginisid, Porschesid, muinasjutumajakesi! Esimene maa, kuhu hulkur läheb, selleks olgu Saksamaa! Kuulasin neid jutte ja otsustasin kohe – Saksamaa! Maksku, mis maksab, ma pean sinna kohale jõudma, kõike oma silmaga nägema. Lähen kohale, sean ennast sisse ja varsti elan minagi nagu
sakslane, sõidan Mercedesega, elan nukumajas. Õnne jaoks pole rohkem vaja.
*
Naist muidugi Euroopast ei leia. Oma naist siia ammugi kaasa ei võta. Naine peab istuma kodus. Mis häda on tal Euroopas ringi tiirutada? Satub veel mõne prantslasega kokku, see aga kohe ju parlevuu ja žetemm ja mopaisaa! Aluspesu kingib veel lisaks. Ja Ukraina naisel kohe pea sassis. Oma mees pole kunagi pesu kinkinud, siin aga kaks nädalat ja juba laotakse pitsid letti. Selge pilt, see ongi armastus. Armub ära, lollike. Ja pesebki elu lõpuni mõnes lossis peldikupotte ja koristab. Aga sina oled naisest ilma. Mees on hunt, kes tassib saaki koju, naine kodu lukk, nii et püsigu kodus.
*
Ronisin lennukist välja, istusin vanemate juures Itaalias, klaasis chianti ja rinnus igatsust Ukraina järele. Ja kus põrutasin nagu juut põrutas Jumalale, kui oli lotopileti ostnud: mina olen oma töö teinud, nüüd on sinu kord käed külge panna!
Kus mu õnn on, küsin ma?
Monstr
„Ma ei armasta sind enam,“ ütles mu vana tudisev emake, täiesti hall, viha ja kurbus näo kortsuderägas. Seljas oli tal vatijope, see Solženitsõni juttudest tuttav buhvaika, lapitud ja viimseni kulunud. „Olen sinus pettunud. Ma ei pea sind enam oma lapseks,“ ütles ta. Ja ma tundsin kohutavat süüd. Kui su vanemad surevad või sind hülgavad, oled suures maailmas omapead, täiesti üksi.
Nägin seda kõike unes. Minu emake unenäos oli Venemaa. Isegi unenäos ei suutnud ma leppida kuulduga. Ma olin ju Venemaalt pagenud, võtnud jalad selga ja kadunud nelja tuule poole.
*
Mis on üldse Venemaa? Kus ta lõpeb? Venelane ütleb: näed seda metsa? See on minu oma. Ja see, mis asub metsa taga, see kuulub ka mulle. Venemaa ei lõpe kusagil, nii ütles monstr. Aga tal pole ka algust. Pole algust Venemaal. Nii me ei teagi, mis on Venemaa. Kaug-Ida? Karjala? Ida-Preisimaa? Kas see on Venemaa? Aga Siber? Kas Siber on Venemaa? Neile küsimustele pole vastust. Kas meie piiriks on vene keel? Põhja-Kasahstanis räägitakse vene keelt, miks siis see pole Venemaa? Või Donbass? Donetski linna asutas hoopistükkis uelslane. Kas Donetsk on Venemaa?
*
Vene demokraatia matjaks oli esimene Tšetšeenia sõda. Kui sõda algas, sattusin tööasjus sõitma Rostovist Moskvasse, just esimese Tšetšeenia sõja ajal. Rong tuli Groznõist, täis inimesi, kes põgenesid kohutava hävingu eest, kaasas kiiruga ühes haaratud asjad, kõige hädavajalikum, pisikesed kompsukesed. Need olid lihtsad toredad inimesed, kellega lobisesime öö läbi sõbralikult nende kannatustest, tragöödiast. Ja siis jõudsime Kaasani vaksalisse. Rong piirati miilitsa poolt sisse. Kõik Groznõist tulnud puistati läbi ja tõsteti asjadest tühjaks. Šmon nagu vanglas! Ja seda tegi riigivõim! Kõik üks ühele täpselt samasugune vaatepilt nagu tegid natsid, ajades juute teise maailmasõja ajal getodesse. Üks ühele! Õudus...
Sverre Lasn (1968) on eesti autor, kelle novelle on avaldatud 30 aasta jooksul ajakirjades Looming ja Vikerkaar. Tekste ilmestab must huumor ja napp täpne kirjutamisstiil. Autorile on omane terav lähenemine ühiskondlikele teemadele ja tema 2022. aastal ilmunud romaan „Risti vägi“ sai ajalooliste romaanide võistlusel II koha.
Eesti kuningas
Nõukogude ajal kutsuti kõiki õppima trollijuhiks – mõtle, kui kõik oleksidki trollijuhid! Kuhu me niimoodi välja jõuaksime? Miljon vaest töötut, aga selle eest veaks meid tuhat proffesionaalset trollijuhti linnas ringi!
*
Ma olen viimased paarkümmend aastat kannatamatult oodanud, millal ma tõeliselt vanaks saan. Vanadus kingib inimesele hulga privileege, mida noorematel ei ole. Esiteks muidugi väljanägemise. Vaadake kasvõi Els Himmat või Eve Kivi – nooruses kenad, aga praegu täielikud püssid. Tõnis Mägi näeb ka iga aastaga parem välja. Või Liis Lemsalu! Ta pole küll – issand hoidku! – ühestki otsast vana, aga võib vaid ette kujutada, mis hakkab juhtuma siis, kui ta ühel päeval on!
*
Vabal ajal võtan endale kohustuse midagi vajalikku selgeks õppida. Igaks ümmarguseks juubeliks uus oskus! 40 – õppisin tennist mängima! 50 – õppisin steptantsu selgeks. 60 – helikopterijuhi paberid. 70. sünnipäeva võtan vastu kosmoses koos Bransoniga, kes on väga muhe mees. Ma olen tema Maroko villas käinud. Branson on lihtne inimene, samasugune nagu mina ja mu sõbrad. Ta käib isegi poes ise piima järel. Ja kui saan 80 – siis peab mul spagaat selge olema!
*
Poliitikud ei julge üldse midagi otsustada, kui tegemist on suurte projektidega. Valest või õigest otsusest sõltub ju nende järgmise nelja aasta palk. Parem siis ei otsusta midagi, et olla kindel. Sellepärast tellitakse enne iga valimist uued uuringud. Tuleb vägev projekt – tellime uuringud! Ja nii juba kakskümmend aastat. Samal ajal istuvad poliitikud sõbralikult kambakesi koos ja ainult sügavad ennast ühest teatud kohast. Poliitikud on tulnud ainult ühe originaalse idee peale ja seegi on neil kusagilt varastatud. Jagada kõigile ja piiramatult!
Bradjaaga
Meile on ju kolmkümmend aastat räägitud – Euroopa, see on taevas, Euroopa, see on paradiis, aga Venemaa, see on mülgas, see on Tsingis-khaan, Kuldhord, peldik, soostunud laugas. Mina läksingi otsima seda paradiisi, kuigi käib sõda ja kõik kaitsevad Ukrainat.
*
Jõudsingi Saksamaale. Milliseid lugusid olid mulle jutustanud Saksamaast lihtsad ukraina külaelanikud, kes korra elus olid üle piiri saanud ja näinud neid Mercedeseid, Lamborginisid, Porschesid, muinasjutumajakesi! Esimene maa, kuhu hulkur läheb, selleks olgu Saksamaa! Kuulasin neid jutte ja otsustasin kohe – Saksamaa! Maksku, mis maksab, ma pean sinna kohale jõudma, kõike oma silmaga nägema. Lähen kohale, sean ennast sisse ja varsti elan minagi nagu
sakslane, sõidan Mercedesega, elan nukumajas. Õnne jaoks pole rohkem vaja.
*
Naist muidugi Euroopast ei leia. Oma naist siia ammugi kaasa ei võta. Naine peab istuma kodus. Mis häda on tal Euroopas ringi tiirutada? Satub veel mõne prantslasega kokku, see aga kohe ju parlevuu ja žetemm ja mopaisaa! Aluspesu kingib veel lisaks. Ja Ukraina naisel kohe pea sassis. Oma mees pole kunagi pesu kinkinud, siin aga kaks nädalat ja juba laotakse pitsid letti. Selge pilt, see ongi armastus. Armub ära, lollike. Ja pesebki elu lõpuni mõnes lossis peldikupotte ja koristab. Aga sina oled naisest ilma. Mees on hunt, kes tassib saaki koju, naine kodu lukk, nii et püsigu kodus.
*
Ronisin lennukist välja, istusin vanemate juures Itaalias, klaasis chianti ja rinnus igatsust Ukraina järele. Ja kus põrutasin nagu juut põrutas Jumalale, kui oli lotopileti ostnud: mina olen oma töö teinud, nüüd on sinu kord käed külge panna!
Kus mu õnn on, küsin ma?
Monstr
„Ma ei armasta sind enam,“ ütles mu vana tudisev emake, täiesti hall, viha ja kurbus näo kortsuderägas. Seljas oli tal vatijope, see Solženitsõni juttudest tuttav buhvaika, lapitud ja viimseni kulunud. „Olen sinus pettunud. Ma ei pea sind enam oma lapseks,“ ütles ta. Ja ma tundsin kohutavat süüd. Kui su vanemad surevad või sind hülgavad, oled suures maailmas omapead, täiesti üksi.
Nägin seda kõike unes. Minu emake unenäos oli Venemaa. Isegi unenäos ei suutnud ma leppida kuulduga. Ma olin ju Venemaalt pagenud, võtnud jalad selga ja kadunud nelja tuule poole.
*
Mis on üldse Venemaa? Kus ta lõpeb? Venelane ütleb: näed seda metsa? See on minu oma. Ja see, mis asub metsa taga, see kuulub ka mulle. Venemaa ei lõpe kusagil, nii ütles monstr. Aga tal pole ka algust. Pole algust Venemaal. Nii me ei teagi, mis on Venemaa. Kaug-Ida? Karjala? Ida-Preisimaa? Kas see on Venemaa? Aga Siber? Kas Siber on Venemaa? Neile küsimustele pole vastust. Kas meie piiriks on vene keel? Põhja-Kasahstanis räägitakse vene keelt, miks siis see pole Venemaa? Või Donbass? Donetski linna asutas hoopistükkis uelslane. Kas Donetsk on Venemaa?
*
Vene demokraatia matjaks oli esimene Tšetšeenia sõda. Kui sõda algas, sattusin tööasjus sõitma Rostovist Moskvasse, just esimese Tšetšeenia sõja ajal. Rong tuli Groznõist, täis inimesi, kes põgenesid kohutava hävingu eest, kaasas kiiruga ühes haaratud asjad, kõige hädavajalikum, pisikesed kompsukesed. Need olid lihtsad toredad inimesed, kellega lobisesime öö läbi sõbralikult nende kannatustest, tragöödiast. Ja siis jõudsime Kaasani vaksalisse. Rong piirati miilitsa poolt sisse. Kõik Groznõist tulnud puistati läbi ja tõsteti asjadest tühjaks. Šmon nagu vanglas! Ja seda tegi riigivõim! Kõik üks ühele täpselt samasugune vaatepilt nagu tegid natsid, ajades juute teise maailmasõja ajal getodesse. Üks ühele! Õudus...
Sverre Lasn (1968) on eesti autor, kelle novelle on avaldatud 30 aasta jooksul ajakirjades Looming ja Vikerkaar. Tekste ilmestab must huumor ja napp täpne kirjutamisstiil. Autorile on omane terav lähenemine ühiskondlikele teemadele ja tema 2022. aastal ilmunud romaan „Risti vägi“ sai ajalooliste romaanide võistlusel II koha.
ВНИМАНИЕ!
Tekst kasutab eesti keele rikkaliku sõnavara paljusid võimalusi ja kirjeldab inimese käitumise kogu spektrit.
Доставка 1-3 рабочих дня
Клубная цена:
14,95 €
Цена:
14,95 €
-0%
Наличие в магазинах
Поделиться
Формат
Mягкая обложка
Автор
Sverre Lasn
Отредактировано
Anu Jõgi
Подзаголовок
Bradjaaga
Дизайнер
ImaPress
Язык
Эстонский
Издательство
IlmaPress
Дата добавления
02.12.2024
Год публикации
2024
Страницы
88
Pазмеры
200x140
Kод продукта
47056024
Штрихкод
9789916926024